Esileht » Arvamused » Arvamus »

Katkestused ehk kui asjad ei lähe meie tahtmise kohaselt

09.08.2017 | | Rubriik: Arvamus

Elus on nii mõndagi ebakindlat ja me ei näe ette rohkem kui jalatäie jagu. Ja ometigi me teeme plaane. Võib-olla ainult selleks, et Kõigevägevam meie üle muiata saaks, aga mõnikord lähevad plaanid ju täkkesse ka.
Näiteks bussi- või rongiplaanid – need ju üldjuhul peavad paika. Või kui lubame sõbrale neljapäeval helistada ja helistamegi. Need on pisiasjad, aga väga olulised selleks, et me ennast oma nahas ja maailmas hästi tunneksime. Ja kuna meil on vähe kontrolli suurte asjade üle, siis ehitamegi oma kindlustunde üles pisiasjadele.
Ameerika psühholoog Ronnie Janoff-Bulman on sõnastanud kolm põhieeldust, millest me igapäevaelus pimesi lähtume: et mina olen hea inimene, et maailm on mõtestatud paik ja et heade inimestega ei juhtu halbu asju. Need eeldused aitavad meil argiasjadega toime tulla pisut nagu automaatpiloodil.
Ja ometi purunevad need eeldused naeruväärselt sageli, sundides meid korraks jälle keskenduma, et igapäevaeluga toime tulla. Selliseid olukordi, kus asjad ei lähe meie tahtmise või ettekujutuse kohaselt, võib nimetada kriisideks või katkestusteks. Mida rohkem katkestusi, seda vähem on järjepidevust, hakkamasaamise tunnet ja kindlust homse ees.
Niisiis, meil kõigil on teatav ettekujutus sellest, mida lähimatelt hetkedelt oodata. Näiteks et tehnika töötab ja avatud uks tähendab luba sisse astuda. Sel suvel kogesin kahte katkestust, mis lõid jalad päris korralikult alt. Üks neist on isegi natuke naljakas – telefon ei võtnud pilti ette. Mõtlen teatava piinlikkusega, kui kohutavalt see minu argielu sassi lõi.
Kuidas ma oma lähedastega nüüd ühendust saan? Üksindus, eraldatus ja hüljatus oli nii valus, et tõi pisara silma – korraks. Ja kui siis natuke selgemalt mõtelda suutsin, leidsin internetiavarustest ka juhendi, kuidas oma telefonikene jälle tööle saada. Kõik läks hästi, ma olen jälle kättesaadav, saan ise ka helistada ja enda üle nalja visata.
Teine katkestuse kogemus tegi haiget veidi sügavamalt. Tahtsin sisse astuda ühte teeliste kirikusse, nagu ma seda suviti ikka meeleldi teen. Kiriku välisuks oli küll kutsuvalt lahti, aga ainult selleks, et tulija saaks lugeda teadetetahvlit. Aga õnnistussoovi või hea sõnumi asemel oli kirjas ainult see, kui palju kirikusse sissepääs maksab.
Katkestuse ja eraldatuse tunne võttis sõnatuks. See polnud eraldatus Jumalast, mida seal kiriku uksel kogesin, küll aga eraldatus kirikust. Kuitahes hästi ma ka ei mõistaks koguduste rasket majandusolukorda ja vajadust seda turistide toel turgutada, aga kui kirikusse tulijat nähakse ainult kui jalgadega rahakotti, siis paneb see mõtlema.
Mõtlema paneb seegi, kuidas kirik kui organisatsioon näeb enda ja oma (praeguste, tulevaste) liikmete suhteid ja mil määral annab kirik endale aru, et uksele tulija võib olla oma isiklikus elus kriisi või katkestusega silmitsi. Või kui vastus kõlab, et iga kirikuline ja koguduse töötaja vastutab ise oma elu järjepidevuste, sealhulgas jumalasuhte järjepidevuse eest, siis milleks kiriku uksi üldse avada.
Kui mu telefon peaks mind veel korra alt vedama, siis ma ostan uue. Paiku palvetamiseks leiab ikka ja paar-kolm eurot kirikusse sissepääsemiseks ka. Aga katkestatud sõnum jääb kripeldama.

UgurKadri2017suvi

 

 

 

 

Kadri Ugur,
ajakirjanduse õppejõud

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!
(Lk 21:28 )