Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Katkend aja raamatust

25.03.2009 | | Rubriik: Kultuurielu

Liive Koppeli illustratsioon

25. märtsil 60 aastat tagasi leidis aset üks koletu kuritegu, kus inimesed rööviti oma kodudest ning saadeti Siberisse orjatööle nälgima ja külmetama. Eestlaste märtsiküüditamisel viisid punavõimud Siberisse üle 20 000 inimese. Küüditamine okupeeritud Balti riikidest algas 25. märtsi esimestel tundidel ja lõppes 29. märtsi õhtul.

Kevad kuuskümmend aastat tagasi.
Katki rebiti põlvkonna juured.
Terve tulevik muserdus pagasiks.
Ära viidi nii väiksed kui suured.

Eesti rahvalt siis keegi ei küsinud:
Mis plaanis? Kas seeme saab mulda?
Mis saab edasi tühjadest taludest?
Kas tagasi enam ei tulda?

Olid püssid ja täägid ja pagunid,
kalgid punaseksvärvunud tõed.
Olid lehkavad loomavagunid,
kuhu sunniti vennad kui õed.

Oli nuttu ja karjeid ja valu –
raudriividel suleti suud.
Viidi elavad ära, jäid tühjaks talud,
ajapikku kuivasid puud.

Siber võttis seal vastu kui vange.
Puudus kõik, millest alata.
Tühi kõht, liikmed külmunud, kanged,
päevad soojema palata.

Elutahet see siiski ei murdnud.
Kodud kerkisid taigassegi,
kuid omaste kaotustest kurdund
palged pisaraist tühjaks said.

Täna, kuuskümmend aastat hiljem
hallipäine lombakas taat
seisab kodusel kivilasul,
mille vahele kasvanud naat.

See on kõik, mis kodust veel järel –
hunnik kive ja kuivanud puud.
Mõtteis seisatab kodulävel,
mis siin tõeluseks elustub.

Täna, kuuskümmend aastat hiljem
vaba mees vabal sünnimaal
kuuleb kuldnoka esimest hõiget…
Istub sammaldund õunapuul.

Liive Koppel

Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest! (Mt 20:28)