Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Katkematu traditsiooni edasikandjad

30.09.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Noor vaimulik Tiit Salumäe 1975. aastal.

Mida me oleme kuulnud ja mida me teame ja mida meie vanemad on meile jutustanud, seda me ei taha salata nende laste eest; me jutustame tulevasele põlvele Issanda kiituseväärt tegudest, tema vägevusest ja tema imedest, mis ta on teinud.

Ta asetas tunnistuse Jaako­bisse ja seadis Iisraelisse Seaduse, mida ta käskis meie esivanemail teatada oma lastele, et tulevane põlv seda tunneks, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõuseksid seda jutustama oma lastele, ja et nad paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske ega oleks nagu nende esivanemad, kangekaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Jumalale. 

Ps 78:3–8

Salmid laulust, mida kuul­sime, pärinevad ajast enne Kristust: tõenäoliselt 3000 aas­tat või rohkem tagasi. Need on kirja pandud inimese poolt, kes on elanud Jumala iga­viku tunnetatud ajas. Samas ajas, kus meiegi, ja need aas­ta­­­tuhanded, mis meid kronoloogiliselt lahutavad, ei ole siiski sisuliseks lahutajaks. 

Meid ühendab selle lauliku­ga üks, keda tema tundis ja keda meie tunneme, ja see üks kaotab ajalise barjääri meie vahelt. Selleks on Jumal, meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse Isa. Ajaline vahe kaob, sest me mõtleme ühte moodi ja meie elul on üks siht.

Auväärne Kristuse Kirik, sa võid teada seda: iga üksik, kes sa kuulud sellesse aegu ja ajastuid, rahvaid ja rasse, me­hi ja naisi, noori ja vanu ühen­davasse Pühasse Ihusse, sa võid teada seda, et meile on alus pandud ajastute alguses ja me oleme kantud tõotusest, et ükski võim ei suuda Kiri­kut kaotada. Me kuulume kõi­ge vanemasse maisesse ühen­dusse, mis Kristuse ohvrisurma ja lepituse järel on elanud juba ligi 2000 aastat. Meie käes on igavene, Jumalalt ilmutatud traditsioon. See on nii-öelda objektiivne suurus, mis on meie kätte antud tingimusel, et seda väärikalt edasi kannaksime.

Armas kirikuline, kas sina mõistad, millise vastutuse oled endale võtnud või õieti – milline vastutus sul on? Sinu vane­mad – kellest võib-olla osa on mullas –, sinu esivanemad on andnud sulle edasi katkematu traditsiooni. 

Sa oled kindlasti kuulnud, et igal korral, kui peetakse olüm­piamänge, süüdatakse tuli Olüm­pose mäel ja viiakse see läbi riikide sellesse paika, kus män­gud toimuvad. Kui aga tuli teel kustub, siis tuleb minna seda uuesti tooma. Ka meie käes on selline tuli, ka meie peame hirmu ja värinaga seda tuld kandma, et see meie käes ei kustuks. 

Kirik kannab endas Jeesuse vahetut pühitsust. Sa võid kü­sida: mis tagab selle ja kuidas on see võimalik? Algkogudus sai pühitsuse Issandalt, kes üt­les: võtke Püha Vaimu. Ja se­da pühitsust on käte peale pa­ne­mise teel edasi antud ajast aega. See traditsioon on mõ­nelgi korral ähvardanud katkeda, aga Jumala abiga on seda siiski edasi kantud ja ta on katkematu joonena meie käes. Ka täna oleme seda jälle näinud, kuidas meie kõrgeauline pea­piis­kop oma meelevalla ja apost­liku suktsessiooni on näh­tavalt meie ette asetanud, kui ta on selle ürgse apostelliku pü­hitsuse edasi andnud. 

Kas sa mõistad, millise suure Jumala ime tunnistajaks oled olnud, millist suurt jumalikku saladust sa oled oma lihalike silmadega näinud? Meie ei mõista seda, mida Jumal on teinud, aga me oleme seda Pühast Kirjast lugenud. Issand on lubanud meie vanematel meile jutustada Jumala kii­duväärsetest tegudest ja tema imedest. Mis on need Jumala kiiduväärsed teod meie jaoks? 

Armas kogudus, Jumala kiiduväärne tegu on see, et meil on armastav Isa taevas ja et me kõik siin oleme tema lapsed, kes tohime üksteist armastada ja usaldada. Me ei tarvitse tunda hirmu oma ligimese ees, sest Kristus on surnud kogu maailma pattude eest ja kõik loodu lunastanud. 

Kas sa mõistad, millist ar­mastuse sõnumit oled kutsutud edasi kandma ja millist sel­gu­­se sõnumit põlvkonnalt põlv­­kon­nale edasi ulatama? Sa sei­­sad ühe lülina selles mil­jard kolmkümmed kaks mil­jo­­nit hõlmavas kristlaste pe­res. Kristlaste ülisuur arv ja osa maailma rahvastikuga võr­reldes ei tohi aga ära võtta sinu vastutust. Ka see, kui sina enda kõrval ei näe mitte tuhandeid, kes on Issanda valitud, ja kui sa teinekord pead üksinda seisma keset pimedust, ei tohi sind täita hirmuga. 

Kui sa mõtled vahipostile pii­ril, siis ka seal ei näe üks vahisõdur teist, aga ta teab, et teine seisab oma kohal, ja ta on julge. Nii ka sina, kes sa vahel arvad, et vähe on jäänud neid, kes seisavad müüril, jäta muretsemine Jumala hooleks; sinu ülesandeks on kaitsta oma lõiku. 

Ja sinu ülesandeks on an­da edasi püha kuulutust armas­tusest. Jumal on meie kätte andnud ülesande peegeldada tema armastust, et seda tun­neks tulevane põlv, lapsed, kes sünnivad, et nemadki tõu­seksid seda jutustama oma lastele. Vaata, millise ülesande on Issand meile andnud. 

Aga kui levinud on arusaam, et laps ei mõista, mida tehakse kirikus ja teda ei saa kaasa võtta jumalateenistusele; et laps ei mõista sõnumit Jeesusest. Armas kogudus! Laps mõistab seda paremini, kui sina seda tihti mõistad. Jumala sõna ei luba sul alahinnata lapsi. Kas sa oled ka kuulanud, millise tõotuse oled last ristides and­nud – sa oled tõotanud teda krist­likult kasvatada. Meie riigi põhiseadus ja ÜRO inimõiguste deklaratsioon annavad selleks täieliku õiguse. 

Milliseid vabandusi on sul tuua Jumala ees, et sa ei ole täie häälega ja kõigist soodsatest võimalustest hoolimata seda teinud? Kas ei ole tõesti tih­ti nõnda, nagu lugesime teks­tist, et olid esivanemad, kan­ge­kaelne ja tõrges sugu, sugu, kelle süda ei olnud kindel ja kelle vaim ei olnud ustav Ju­ma­lale? Kas ei ole see vahest nõnda ka meie vanematega ja meie noorematega? 

Kui tihti vanemad imes­ta­vad, miks tema laps ei tule lee­ri, kui nad ometi ise ei ole va­rem edasi andnud sõna Jeesusest. Tänane sõna annab meile ülesande juba lastele, kes sünnivad, see tähendab imi­kutele, anda edasi sõna ar­mas­tusest.

Armas ordinatsioonipäeva kogudus! Täna on suur rõõmu­päev. Jumal on tõeks teinud oma sõna meie silmade ees. Ta on ilmutanud jällegi, nii nagu tuhandeid kordi varem ja nii nagu võib-olla tuhandeid kordi hiljem, et sõnum saab edasi an­tud. 

Käesolev aasta on eriline aas­ta. Varsti astub Keenias Nai­ro­bis kokku Kirikute Maa­ilmaliidu täiskogu viies üld­koosolek, millest ka meie kirik, kui Jumal lubab, saab osa võt­ma. Selle koosoleku teema on „Jeesus Kristus vabastab ja ühendab“. 

Suurem osa kristlasi on selle aasta nimetanud pühaks aastaks ja pöörduvad Rooma apostlite pühadele haudadele, et ülistada sellega Jumalat. Käesoleval aastal tohime tõsta käed tänus taeva poole, et Jumal on kinkinud 30 aastat rahupõlve suuremale osale maailmast. See aasta on suur tänu ja kiituse aasta. 

On rõõm ja au astuda sellel aastal – Issanda aastal 1975 – tema püha riigi teenistusse. See on suur vastutus, aga sellel lasub ka suur Jumala tõotus. 

Ka meie, Jumala riigi töö­te­gijad, seisame nagu va­hi­me­hed üksteisest kaugel. Aga me tohime teada, et teatava maa taga seisab keegi teine, et me oleme ümbritsetud kaas­võit­le­jatest, kellel on ülesanne ja vas­tutus kanda edasi püha tun­nis­tust Issanda kiidetavatest tegudest. Aga ka sinul, ko­gu­dus, on ülesanne seista us­ta­valt oma töölõigus, oma pe­re­konnas, oma töökohas, oma koolis ja oma lasteaias, sest töötegijalt ei nõuta muud kui ustavust. 

Sinult ei nõuta midagi üle­ta­matut, sul tuleb edasi anda see sõna, mille oled oma vane­ma­telt saanud, kui nad on sul­le Jeesusest tunnistanud. Aga kui sinu va­nemad ei ole seda edasi and­nud, siis oled sa täna seda kuul­nud ja lähed siit tagasi seda kuul­u­tama. 

Meie aega nimetatakse informatsiooniuputuse ajas­tuks. See tähendab seda, et me ei oska enam orienteeruda oma teadmistes. See ei tulene mil­lestki muust kui üksnes sellest, et meil puudub tõe­li­ne informatsioon, sõnum Lu­nas­tajast, mille kandjaks meid on siia maailma asetatud.

Aidaku meid Jumal, et ikka ustavamalt võiksime oma kohust ja ülesannet Issanda ja inimeste ees täita! Aamen.


Tiit Salumäe jutlus ordi­natsi­oonijumalateenis­tu­sel Tallin­na piiskoplikus toom­kirikus 5. oktoobril 1975

45 aastat ordinatsioonist

5. oktoobril 1975. aastal ordineeris peapiiskop Alfred Tooming õpetajate Elmar Salumaa ja Eduard Salumäe assisteerimisel Tallinna piiskoplikus toomkirikus õpetajaks Villu Jürjo ja Tiit Salu­mäe, aseõpetaja ordinatsiooni said Toomas Lepp ja Georg Lillemäe.

Tiit Salumäe (snd 25.12.1951) on teeninud kogudust Haapsalus; alates 23. aprillist 2015 piiskop.

Villu Jürjo (snd 12.11.1950) on teeninud kogudusi Pärnumaal, Võru­maal, Petseris, Tartus ja Narvas; emeriitõpetaja alates 15. maist 2018.

Georg Lillemäe (snd 18.4.1953). EELK õpetaja aastatel 1975–1993 Mehikoormas, Räpinas ja Põlvas. Seejärel Eesti Karismaatilise Osaduskiriku patriarh Benjamin Lillemäe. 

Toomas-Naatan Lepp (11.11.1933–09.12.2012) oli Järva-Peetri koguduse diakonõpetaja 1975–1996.

Pildigalerii:

Ordinatsioonijumalateenistus Tallinna piiskoplikus toomkirikus.3 x erakogu.
Vastuvõtul peapiiskop Toominga kodus. Istuvad Villu Jürjo (vasakult), Elmar Salumaa, Alfred Tooming, Eduard Salumäe, Tiit Salumäe; tagareas Toomas Lepp, Georg Lillemäe ja Harri Rein.

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)