Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kasvav avatus koostööle

16.05.2012 | | Rubriik: Arvamus

Head sõbrad, kallid õed ja vennad Kristuses. Ametisse õnnistamise järel võib kõnelda üsna mitmeti. Võib meenutada varem tehtut ja tegijaid. Võib püüda visandada mõningaid äärejooni tulevikuplaanidest. Loomulikult võib alati kuulutada Jumala sõna, eriti praegusel rõõmsal ülestõusmispühade järgsel ajal. Valida on raske.
Siiski on selle kõne alustamist minu jaoks pisut lihtsamaks teinud vend Joel Siim, kes on koostanud tänase jumalateenistuse liturgia kava. Selle koha peale, kuhu me oleme hetkel jõudunud, on ta kirjutanud «tänukõne». Ja tõepoolest, tänu tunda ja seda edasi anda tahaksin ma päris kindlasti.

Nõnda kuulub minu siiras tänu kõigepealt mu enda perele – abikaasa Liinale ja lastele Eimi Mirjamile, Siimonile ja Samuelile ning mu armsale ämmale Annele. Nad on mind palju armastanud ja toetanud. Võiks ka öelda: kannatlikult kandnud. Olen küll püüdnud pere jaoks olemas olla, kuid kindlasti olen seda olnud oluliselt vähem, kui tahtnuks. Andku Jumal meile kõigile armu olla rohkem nende jaoks, kes meid tõeliselt armastavad, aga samuti vajavad meie armastust ja toetust. Sest teekonna lõppedes jäävad vaid nemad meie juurde.
Tänan südamest kõiki ametiõdesid ja -vendi nii oma kirikust kui kirikust laiemalt, sõpru lähemalt ja kaugemalt. Tänan teid, et te olete uskunud usuteaduse instituuti. Te olete palvetanud tema eest ja teda oma südames kandnud. Te olete uskunud, et Jumala kavades võib olla koht ka selle kooli jaoks, mille töö ja vaimsus on kandnud meie kiriku ja rahva läbi pimedate kümnendite tänasesse päeva.
Tänan teid, et olete mind palju julgustanud. Mõtlen eriti läinudsuvistele keeristormidele meie kiriku hariduselus. Aga teie julgustus on jätkuvalt vajalik. Elame ju ajal, mis seab küsimärgi alla enamiku traditsioonilistest väärtustest, samuti kiriku ja tema õppetegevuse tähtsuse nende hoidmisel ja edasiandmisel. Tundub, et just praegu on õige aeg koonduda neil – lahus kiriklikust kuuluvusest või tegevustest –, kes usuvad väärtustesse ja sihtidesse, mis on suuremad ja kõrgemad kui inimene.
Ent minu ja meie kõigi suurim tänu, nagu seda tavatses öelda meie kooli üks armastatumaid dekaane Ago Viljari, kuulugu alati Jumalale. Olen tihti oma jutlustes küsinud, et kas meil kristlastena ja kirikuna ongi Jumalale muud anda kui tänu ja kiitus. Tõesti, meil pole temale anda midagi, mida me temalt poleks varem saanud. Muidugi on ka tänav meel ja kiitev süda Jumala annid meile. Jumala ülistamises võime usus ette aimata tema saamist kõigeks kõiges.
Nõnda pole me siia täna tulnud vaid minu rektoriametisse õnnistamist tunnistama, vaid eelkõige Jumalat kiitma ja tänama. Tema suure armastuse Kristuse lunastusöö eest. Kristuse kiriku ja vastastikuse vennaarmastuse eest. Usuteaduse instituudi tänase päeva ja tulevikulootuste eest. Igaüks temale osakssaanud armu ja õnnistuse eest. Andku Jumal meile armu tänada – tänada alati ja kõige eest.

Tänumõtetele lisaks ka mõned tulevikuunistused – tõsi, mõned neist on hakanud juba kuju võtma. Austatud peapiiskop ja vend Andres (Põder – toim.) ütles mulle paari päeva eest, et kui saad oma kõnes kolm mõtet välja tuua, siis on hea. Ega see kerge ei ole, sest mõtteid on rohkem ja ei raatsi ju midagi ütlemata jätta. Kuid kui kolm, siis kolm.
Nendeks on usuteaduse instituudi kasvav avatus koostööle, soov arendada instituuti õppeasutusena, mille lõpetajad oleksid võimalikult hästi ette valmistatud tööks, mis neid ees ootamas, ning kogu meie tegevust kandev vaimne ja eetiline alus. Ehk lühidalt: koostöö, hariduse rakendatavus ja spiritualiteet.
Koostööst nõnda palju, et usuteaduse instituut on seda ka siiani jõudumööda teinud nii Eesti-siseselt kui ka välismaiste õppeasutuste teoloogiateaduskondade ja seminaridega. Kindlasti tuleks rõhutada meie pikaajalist ja viljakat koostööd Tartu ülikooli usuteaduskonnaga.
Erilist rõõmu aga teevad viimaste kuude arengud, kus kootöö on omandamas selle kõrgeimat vormi, ühistööd ja üheks saamist. Nimelt on Tartu teoloogia akadeemia ühinemas usuteaduse instituudiga ning sügisest peaks olema meil juba ühine vastuvõtt. Minu rõõm oleks veelgi suurem, kui Tartu teoloogia akadeemia liitumine oleks selleks liikumapanevaks jõuks, mis aitaks veel teisigi Eesti teoloogilisi õppeasutusi siduda ühtseks ja tugevaks kiriklikult orienteeritud teoloogiliseks kooliks.
Teiseks märksõnaks on meie antava hariduse parem rakenduslikkus. Kui usuteaduse instituut on praegu rakenduskõrgkool, siis on selline taotlus igati mõistetav ja põhjendatud. Kuidas seda saavutada? Kindlasti õppekavade ja õppetöö korralduse kaudu. Kuid veelgi tähtsamad on muudatused meie mõtteparadigmades. Peaksime loobuma arusaamast, et rakenduslikkus tähendab ainult praktilisust ning hariduse akadeemilisusele ei jää enam mingit ruumi. Samuti ka sellest, et praktika ja teooria on igipõlised vastandid.
Üsna tabavalt on sellesama kokku võtnud meie Välis-Eesti piiskopkonna piiskop vend Andres (Taul – toim.) oma eile saadetud tervituses: «Rakenduslik kõrgharidus on tänases maailmas täitmas väärikat ülesannet akadeemiliste teadmiste igapäevasel ja argisel kasutamisel. Just seda vajab ka meie kirik, et usuteaduse rikkalik vara leiaks igapäevast jagamist meie kogudustes ning muudaks seeläbi meie kiriku tugevamaks, inimesed usujulgemaks ning maailma paremaks.»

Ja viimaks spiritualiteet. On ju üldteada, et ükski organisatsioon ei püsi ega arene lahus oma põhiväärtusest ja kindlast suundumisest seatud sihtidele. Sellisesse organisatsiooni kultuuri tekitamine on kiriklikus õppeasutuses palju hõlpsam kui mis tahes ilmalikus struktuuris. Sest tema, kes on kiriku aluseks ja nurgakiviks, on seda ka usuteaduse instituudile – Kristus, tema arm ja õpetus.
Loomulikult jääb alatiseks küsimuseks, kuidas meie kool, tema töötegijad ja õppijad võiksid enam Kristust peegeldada ja kehastada. Kuid põhimõte ja selle teostamise vahendid on Issand meile jätnud. Nendeks on Jumala sõna ja pühad sakramendid, palve ja osadus ning Kristuselt saadud kutse teha tema järelkäijateks kõik rahvad.
Veel kord südamest tänu, kallid sõbrad, et olete nii paljukesi  tulnud. See on suur toetus ja julgustus nii usuteaduse instituudile kui mulle endale. Tänu olgu Jumalale, et ta on kinkinud meie koolile tuleviku ja lootuse. Õnnistagu Jumal meid kõiki, et me igaüks omal kohal võiksime tema riiki ehitada ja igavese valguse teed käia. Aamen.

Ove Sander
,
EELK Usuteaduse Instituudi rektor

Tänukõne on peetud Tallinna Püha Vaimu kirikus EELK Usuteaduse Instituudi rektori ametisse seadmise jumalateenistusel 10. mail.

Tänan südamest kõiki häid sõpru lähemalt ja kaugemalt, kes tulid mind tervitama mu rektoriametisse õnnistamise päeval. Südamest tänu kõigile, kes viimastel aegadel on mind, mu peret ja UId oma palvekätel kandnud.
Jumal õnnistagu teid rohkesti ning õnnistagu jätkuvalt meie ühist teenimist tema kiriku ja kooli ülesehitamisel.
Ove Sander

Valmistage Issanda teed; vaata, Issand Jumal tuleb jõuliselt ! (Js 40:3a,10a)