Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kasvamise saladus

11.11.2015 | | Rubriik: Jutlus

Mt 24:36–44
Tänapäeva elupildi iseloomulikumaid tunnuseid on kiirus ning ruttamine. Oleme uhked selle üle, et vahemaade läbimine on vaid sekundite küsimus. Televisioon, internet ja raadio toovad meile maailma kaugetes nurkades toimuvad sündmused koju kätte, nii et me ei pea tugitoolist tõusma. Tahab keegi kõnelda sõbra või sugulasega – pole vaja rohkemat kui mõnda arvutinupu klõpsu. Tehnika saavutused kasvavad enam mitte aastate, vaid kuude ja päevadega, ole vaid mees ja katsu nendega sammu pidada.
Aga kõigel sellel heal ja kasulikul on oma varjukülg: meie elu muutub üha kiiremaks, klammerdume ekraani külge sisuliselt 24 tundi, kartes magada maha mõnd väga olulist uudist. Oleme üles kasvatanud uue põlvkonna inimesi, kes pole enam suutelised silmast silma suhtlema, ja oleme ise muutunud kannatamatuks ning närvilisemaks. Ja paraku peame nõustuma ütlusega, et moodsa inimese kõige suurem patt on ajapuudus.
Kuidas seda seletada? Viga ei peitugi tehnikas ja tarkuses, vaid meie igapäevases suhtumises ja arusaamades. Ja ega meie usuelugi ole vaba sellest kiirustamisest. Tihti tahame näha vilju juba külviajal ega läbe oodata, millal seeme oma seaduste järgi idaneb ning saaki kasvatab. Me ei taha selleks enam aega lubada ja rikume kannatamatusega ära kogu hea külvi, mis on hoole ja armastusega tehtud.
Võime ju arvata, et meie inimlikel võimetel pole piire, ei otsa ega äärt. Aga just siin me eksimegi. Ilma taevase Isata oleme vaid kui sügiskuul langevad lehed, mida külmakraadid puudelt lahti rebivad ning siia-sinna paiskavad – rahutud ja närvilised, mis mõnigi kord võib võtta lausa haiglase iseloomu. Meie kiirustamises ja mõistmatuses on siiski kindel punkt, millele toetuda. Selliseks püsivaks, muutumatuks punktiks pole miski muu kui Jumala enese ustavus, sest kui te teaks, millisel öövalve ajal varas tuleb, siis te valvaks, aga te ei tea, vaid Jumala arm on see, mis meid virgena hoiab ega lase vääratada kord antud tõotustel ja lubadustel.
Tehku, loogu ja saavutagu inimesed mida tahes, kiirustagu kuipalju tahes ja nagu oskavad – need tõotused, mida Jumal on andnud, jäävad alati kuni aegade lõpuni vankumatult püsima. Tema truudus on eksimatu ja tema truudusele rajatud plaanid täidetakse alati, ka siis, kui inimene ei mõista lepingust kinni hoida. Ainult küsimus seisab selles, kas me oskame ja tahame seda kõike näha ning tunnistada. Ja kui me seda tunnistada ei taha, jääme ikka püsima oma rahutuse jänesehaakidesse, mida teeme, kui oleme kaotanud teel suuna.
Jeesus on selles suhtes teistsugune. Tema, kelle kätes puhkas ometi kõik meelevald taevas ja maa peal, tema ei kutsunud appi oma Isa sõjavägesid, tema ei tarvitanud oma meelevalda, et kohe teha lõpp kõigele inimeste kurjusele ja pimedusele. Tõsi on aga see, et ta ergutas argasid, kuid taltsutas samas neid, kes tahtsid ette tormata. Ta ütles «valvake!» olge valmis ja ärkvel. Ta ei nõudnud oma sulastelt rohkemat, ei peadmurdvaid trikke ega enneolematuid oskusi, vaid soovis, et valvaksime ja mõistaksime, mis meie ümber toimub. Tema, kes palju sügavamalt mõistis inimlikku häda ja viletsust, ei hakanud seda maailma ümber looma ega mingit imede riiki rajama. Miks ta seda ei teinud? Aga küllap seepärast, et toetus usaldusega oma taevase Isa plaanidele ja kaugematele perspektiividele.
Jumala plaani kandejõuks on truudus ja ustavus. Ainult sellele toetudes saab teha valvates ustavat tööd. Aga kui teistmoodi oleme meie harjunud tegutsema – see maksab esmajoones just meie usulise elu kohta. Küsimuse tuum peitub selles, kas me kutsume Jumala appi valvamisel, kus ta ei lase meid määraval ajal tukkuma jääda ja seeläbi kaotada kõike, mille oleme aastatega endale kogunud, sest saatan varastab kõik selle meie tagant, kui tukkuma jääme.
Paulus mõistis oma Issandat sõnapealt, kui ta üliagaraid sõpru Korintosest manitseb, et nad ei segaks Jumala enese kasvatustööd. Kas pole nii, et sekkume liiga palju Jumala plaani ja oleme varmad valvamistöös pidu ja pillerkaari lüües une peletama? Aga sellele järgneb paraku pidudejärgne sügav uni. Jeesus tahab meile õpetada vastupidavust. Vaatamata meie paadumusele ja pikale ootamisele, kus oleme kaotanud valvsuse ja hing on muutunud laisaks, kui mitte pilkajaks – kus siis on see, keda peame ootama?
Siin ei aita meid ka lõputu internetis ja nutitelefonis surfamine ning uute uudiste ootamine, sest Jumala riik tuleb siis, kui oleme elukeerises ja nautlemises. Meist keegi ei tea, millal saabub Jumal ja kas me siis oleme valmis, kus üks võetakse kaasa ja teine jäetakse maha, kus pole kolmandat alternatiivi. Jumal on ustav ja kui temale on tegutsemiseks ruumi antud, küllap siis pühib ta ka meie silmist une, kui kipume valvates magama jääma. Aamen.
apsalon_endel

 

 

 

 
Endel Apsalon,
kaitseväekaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)