Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kasvamine ei saa selles elus valmis

10.10.2018 | | Rubriik: Kirikuelu
diakooniakonverents

Mõtteid diakoonia teemal vahetavad Joel Luhamets (vasakult), Tuuli Võsa ja Lea Saar. Küsitleja rollis oli Kaja Tarto.
Urmas Roos

Tartu perekeskus pidas Maar­ja kogudusemajas konverentsi „Diakoonia külas ja kirikus“.

EELK on maapiirkondade sotsiaalse võimestamise projekti Sempre koostööpartner. „Projekt püüab parandada maapiirkondade sotsiaalteenuste võrgustikke, julgustades sotsiaaltöötajaid, avaliku sektori organisatsioone, mittetulundusühinguid ja sotsiaalseid ettevõtteid kaasama sotsiaalteenuste kasutajaid nende teenuste arendamises ja kohaletoimetamises“, kirjutatakse Sempre tutvustuses.

Olla olemas
Projektijuht Ingmar Kurg rõhutas konverentsi sissejuhatuses, et kirikusse suhtutakse sageli kui kultuuriobjekti, kuid kirik ja kogudus on ennekõike inimesed. Kirikult oodatakse, et ta inimestele süüa annaks, aga kirikusse ei taheta minna. Tegelikkus võiks aga olla selline, et lapselapsed toovad vanavanemad kirikusse ja leiavad sealt ka endale vajalikku.
Kogudus peaks oskama vastata noorte ootustele. Me võib-olla ei osanud 1990ndate alguses reageerida, kui noored kirikusse tulid, ja nad lahkusid, sedastas abielu nõustamisest ettekande pidanud hingehoidja Naatan Haamer. Ta rõhutas, et abielu on ennekõike pere ja kuigi pere nõustamise meetodid on ilmalikud, on see töö kirikus erilisem, sest protsess algab meie usust, hoiakust ja lootusest. Just lootus on keskne mõte, millega hingehoidja läheb inimestele toetust pakkuma.
Sageli tehakse viga, et kui kellelgi midagi juhtub, jäädakse kõrvale või vastupidi, hakatakse midagi tegema. Aga inimesed ei vaja haletsust, vaid suhet ja lihtsalt teise inimese olemasolu. Selle kinnituseks sõnas perekeskuse juhataja Lea Saar, et leinagrupis tuleb ette olukordi, kus leinaja peab lõpuks hakkama lohutajaid lohutama.

Leia tasakaal
Elu on sedavõrd muutuv, et vaimne kasvamine kestab kogu elu. Tekivad probleemid ja nendest ülesaamiseks pole ka hingehoidjatel valmis lahendusi. Peres ei peaks probleeme varjama või siluma ega kartma ka tülitseda. Aga tülitseda tuleks nii, et sellest kasu oleks. Ja sõlmida seejärel rahu, muidu me jäämegi lahinguväljale, selgitas hingehoidja Naatan Haamer.
Kuulajad said temalt nii mõnegi vajaliku tarkuse: inimest lõhestavad ikka tahtmised ja võimalused, seepärast peaks nende vahel valitsema tasakaal. Näiteks peaks saama oma haigusega sõbraks. Raskusi valmistab enese ja elu mitmekesisuse aktsepteerimine. Aga komplitseeritud maailmas ja pidevalt muutuvas pereelus tuleb ometi hakkama saada. Toeks võiks sellele olla arusaam süsteemiteooriast, mis jagab pereelu seitsmeks erineva pikkusega perioodiks.
Kui lisada siia juurde Lea Saare esitatud arenguülesanded, mis põhinevad Erik Eriksoni teoorial, ja hingehoidja esimene ülesanne kuulata abivajajat, sai päevast kokku korraliku koolituse, millele mõelda.

Õigeaegne ja hea
Konverentsi teise poole moodustas vestlusring, kus diskuteerisid piiskop Joel Luhamets, MTÜ Hingetugi hingehoidja Tuuli Võsa ja Ingmar Kurg, kelle vahetas välja Lea Saar. Küsimusi esitas Pereraadio toimetaja Kaja Tarto.
Diakoonia muutumisest kõneldes sõnas Ingmar Kurg, et kunagi olid riik ja kirik partnerid ning ehitati suured diakooniahaiglad. Kirik andis teadmise ja inimesed, riik raha. Nüüd on ühiskond abivajajate aitamise rolli üle võtnud ja käibele on läinud pigem diakoonia nn pehme variant, kus linna- või maakogudus teeb koostööd kohapeal. Sellel variandil on ka oma eelis: see ei lähe kunagi pankrotti.
Ka tõi Kurg välja tekkinud mulje, et luteri kirik toob diakoonia kaudu ühiskonda tagasi rahvakiriku ideed. Ta sõnas, et see on õigeaegne ja hea ning kirik võtab kätte positsiooni, mis talle kuulub. Ning seadis eeskujuks Harkujärve kogukonnakiriku.

Mõtlemise muutus
Nii mõnestki mõtteavaldusest jäi meelde vajadus leida uus vaatenurk. Kui konverentsi sisse juhatades sõnas piiskop Joel Luhamets, et Jumala sõna on vali ning võib nagu navigaator viia inimese metsa ja hingeahistusse, siis toob ta inimese ka metsast välja. Kogudused, näiteks Tartu Pauluse kogudus, jagavad abivajajatele suppi, aga piiskopi sõnul loodavad omavalitsused kogudustelt rohkemat.
Kogudused peaks nagu teised ühendused kajastuma omavalitsuse eelarves. Kui kirik ja riik oleksid üksteisest lahutatud, ei peaks ju kogudused tulumaksu maksma, naljatas piiskop.
Ühe mõttena kerkis üles ka levinud mentaliteet abi ootamisest. Igaüks võiks aga ellu suhtuda eesmärgiga aidata teisi. „Me ei pea probleeme lahendama, vaid aitama hoida tasakaalu,“ täiendas diskussioonis osalejaid Naatan Haamer. Toredast kogemusest omavalitsustega suhtlemisel kõneles Lea Saar, kes on ühtlasi Maarja koguduse juhatuse esimees. Nimelt käis ta koos õpetaja Joona Toivaneniga kõigis kihelkonna vallavalitsustes küsimas, kuidas saaks kogudus vallavalitsust aidata.
EELK Perekeskus pakub hingehoiutööks koolitusi, mida kutsutakse suhete ehituskivideks. Need hõlmavad viit valdkonda: paarisuhet, vanemlust, noorte suhteid ja vanavanemlust ning väljatöötamisel on ristivanemluse ehituskivid. Ehituskive aitas Lea Saarel tutvustada Tuuli Võsa, kes märkis ka, et ideaalis võiks hingehoidu pakkuda iga kogudus. Ja aidata iga inimest, ka neid, kes kogudusse ei kuulu. Oma kogemusest tõi ta valukohana välja pered, kus lastel on probleemid.
Elu muutub, probleemid teisenevad ja töö jätkub. Perekeskuse tehtavat tööd peaks olema veel rohkem, tõdeti konverentsil.
Rita Puidet

sempre

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)