Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kasvame lahku

26.02.2014 | | Rubriik: Kolumn

Minu kunagine kursusekaaslane bioloogiaõpingute päevilt Jaan Tätte, kellest nüüdseks on saanud saarevaht, reisimees ja laululooja, on loonud kuus sõprade laulu. Mulle on neist kõige lähedasem «Sõprade laul» nr 2, mis algab sõnadega:

«Sõbrad, teiega on hea, aga elu samme seab,
hakkan minema nüüd oma kitsast rada.»

Kui lugesin eelmise nädala Eesti Kirikust prof Anne Kulli arvustust Arne Hiobi «Luterliku dogmaatika aluste» kohta ja Arne Hiobi vastuartiklit, siis meenus mulle seesama sõprade laul. Sõnastasin endale ka ühe minus juba ammu idanema hakanud arusaama: «Väga paljude endiste tuttavate, õpingukaaslaste ja kolleegidega olen usuliselt kasvanud eri suundades ning praeguseks oleme jõudnud faasi, kus me teineteist enam hästi ei mõista.»
Tunnistan, et ma tõesti ei mõista näiteks evolutsioonivastasust, rokkmuusika demoniseerimist, Noa laeva otsinguid või võitlust naisvaimulike vastu. Ei mõista ka mõningaid viimastel aastatel eesti keeles ilmunud teoseid, mida osas usulistes ringides on kiidetud, olgu näiteks Donald De Marco ja Benjamin Wikeri «Surmakultuuri arhitektid» või veelgi markantsemana Plinio Corrêa de Oliveira teos «Revolutsioon ja vasturevolutsioon».
Olen end teoloogiliselt määratlenud eksistentsialistina, poliitiliselt vasakpoolsena ning kogu aeg tunnetanud nendele vaadetele tugevat pühakirjalist tuge. Õpetajana ma ainetundides loomulikult ei rõhuta oma teoloogilisi ja poliitilisi vaateid, vaid koos õpilastega heidame pilgu traditsionalistide ja fundamentalistide, konservatiivide ja liberaalide jt vaadetesse ning nende vaadete alusel tekkinud usulistesse kogukondadesse.
Loomulikult ei jäta me vahele ka ateistlikke religioonikriitikuid ja agnostilisi kahtlejaid. Olen ammu aru saanud, et õppeainet ei tee huvitavaks ega eluliseks mitte igavapoolne neutraalsus, vaid parasjagu emotsionaalne tasakaalulisus, mis hiinaliku yin’i ja yang’i kombel annab edasi tervikpildi erinevate poolustega usulisest maailmast.
Kristlasena ma tean, et kõik need vastuolud ja vaidlused saavad kunagi selgeks. Mulle meeldis väga üks C. S. Lewise arutlus, kui ta fantaseeris, et kohtub taevas tema vastu I maailmasõjas sõdinud sakslasega. Neil mõlemal on pisut piinlik, kuid nad naeravad koos olnu üle. Ootan põnevusega neid taevaseid kohtumisi usuliselt eri radu käivate inimeste vahel.
Aga sugugi ükskõik pole mulle ja küllap ka paljudele teistele teoloogiaga kokku puutunud inimestele maised suhted. Eestis on teoloogide ring väike, seepärast enamasti ollakse mingil viisil üksteisega kokku puutunud. Kas on koos teoloogilisi tarkusi omandatud, ühiselt palvetatud või reisitud. Küllap on oluline, et erinevatele radadele sattunud teoloogid aeg-ajalt üksteise peale mõtlevad. Võib-olla mõne teoloogilise suuna jaoks kõlab see ebakorrektselt, kuid järgnevast värsist kumab läbi ka südamlik püüe kunagisi teekaaslasi meenutada ja nende pärast natuke muretseda:

«Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.»

Jürgenstein,Toomas 2013

 

 

 
Toomas Jürgenstein,
Eesti Kiriku kolumnist

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)