Esileht » Arvamused » Artikkel »

Kasvame kristlikel juurtel

23.11.2005 | | Rubriik: Artikkel

Peaminister Andrus Ansipi ettekanne
konverentsil «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» 11. novembril
Lillepaviljonis.

Austatud Vabariigi President! Austatud
Riigikogu esinaine Ene Ergma! Austatud peapiiskop ja kirikujuhid! Lugupeetud
erakondade esimehed! Head konverentsist osavõtjad!

Avaldan siirast tänu ja tunnustust Eesti
Evangeelsele Luterlikule Kirikule, kes on suutnud koondada kõigi suuremate
erakondade esindajad juba alates kevadest ümarlaua ümber ning selle ümarlaua
tulemusena saame täna ühiselt arutleda meie kõigi jaoks äärmiselt oluliste
väärtuste üle. Loodan, et kiriku ja erakondade esindajate ümarlaud saab
tänaselt konverentsilt oma edasiseks tegevuseks uut julgust ja rohkesti
suurepäraseid mõtteid.

Konverentsi teemale «Kristlikud väärtused
Eesti poliitikas» on minu arvates võimalik läheneda kahest vaatenurgast, mis
teineteisega on aga ometi tihedalt seotud.

Ühe vaatenurga puhul saame arutleda selle
üle, kas ja kuidas poliitikud poliitika tegemise protsessis eneses peavad
silmas ja järgivad kristlikke väärtusi ehk kas suudetakse poliitikat tehes
käituda kristlastena. Me võime öelda, et teame kümmet käsku, aga kas võime kätt
südamele pannes kinnitada, et ei ole neist eksinud ühegi vastu? Kuu aega tagasi
lõppes järjekordne valimiskampaania. Kas poliitikutena võime kõik sellele
tagasi vaadata puhta südamega? Ma arvan, et vastuse otsimine sellele küsimusele
on meile kõigile, austatud erinevate erakondade esindajad, tõsise eneseanalüüsi
koht.

Poliitik ja avaliku elu tegelane ei tohiks
kunagi alahinnata eeskuju rolli ühiskonnas, inimeste väärtushinnangute
kujunemisel ja kujundamisel. Olen kindlal seisukohal, et poliitikutel on
kristlike väärtuste tähtsustamisel, olgu need siis näiteks ausus, õiglus,
sallivus, omakasupüüdmatus või traditsioonilised pereväärtused, väga suur roll
ja vastutus, mida nad saavad täita ja peaksid täitma läbi oma isikliku eeskuju.

Teine vaatenurk tänase konverentsi teemale
on aga kindlasti see, kus peame silmas kristlike väärtuste järgimist meie
poliitilise tegevuse väljundites, olgu need siis Riigikogu poolt vastuvõetavad
seadused või valitsuse ja valitsusasutuste tegevus. 2002. aastal kirjutasid
peaminister Siim Kallas ja Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone alla
Eesti Vabariigi Valitsuse ja Eesti Kirikute Nõukogu ühishuvide protokollile,
mis oli mitte ainult ajalooliselt tähelepanuväärne sündmus, vaid kus
piiritletakse tegelikult väga konkreetselt ka hulk olulisi valdkondi ja
teemasid, milles riik ja kirikud näevad selgelt ühist vastutust. Nende hulgas
on mitmeid küsimusi, mille lahendamine peaks toimuma parlamendi tasandil ning
mida laiem saab olema seal koostöö erinevate erakondade vahel, seda püsivamaid
tulemusi me saavutame.

Me peaksime ühiselt ja jõuliselt seisma
traditsiooniliste pereväärtuste ning tugeva ja terve perekonna eest. Paar
nädalat tagasi saime teada üle-euroopalise uuringu tulemused, mille järgi
Eestis on väljaspool abielu sündinud laste osakaal Euroopa Liidu liikmesriikide
hulgas kõige kõrgem – 2003. aastal sündis Eestis väljaspool abielu 57,8%
lastest, samal ajal kui kõigi liikmesriikide keskmine oli 31,6%. See on
mõtlemapanev fakt.

Oleme teinud terve hulga olulisi otsuseid,
millega oleme püüdnud luua võimalusi sündivuse suurendamiseks ja parandada
lastega perekondade majanduslikku toimetulekut. Me püüame luua võimalusi pere-
ja tööelu paindlikumaks ühitamiseks. Iga laps, kes siia maailma sünnib, peab
tundma ennast oodatuna, peab tundma ennast hästi.

Me teame, et Eestis on uuringute järgi
umbes 20 000 abielupaari, kes soovivad väga saada lapsi, kuid ilma
meditsiinilise abita see neil ei õnnestu. Neile peredele endile käiks
viljatusravi eest maksmine üle jõu. Olen veendunud, et riigi poolt on ülimalt
kristlik aidata sellistel peredel lapsi saada ning viljatusravi täiendava
kompenseerimise võimalused on valitsuse tasandil praegu kaalumisel.

On selge, et mida tugevam, tervem ja
püsivam on perekond, seda paremini ja turvalisemalt tunnevad ennast selles
perekonnas lapsed. Samas ei saa me seoses perekondadega rääkida loomulikult ju
ainult lastest, me ei tohi kindlasti unustada ka oma auväärses eas vanemaid.
Nad ei tohiks tunda endid ühiskonnast kõrvaletõugatuna, neil peab olema tagatud
väärikas vanaduspõlv, me peaksime vääriliselt hindama ja võimalusel kasutama
kõigi nende rikkalikke elukogemusi ja teadmisi.

Kõigis perekonna kui institutsiooni
tugevdamist puudutavates küsimustes näen ma riigi ja kirikute, aga samuti
erakondade, meediaorganisatsioonide ja erinevate elualade spetsialistide väga
olulisi koostöövõimalusi alates väärtushinnangute kujundamisest kuni
professionaalsete perenõustamise võimaluste loomiseni.

Meie ees seisab küsimus, kui kindlameelsed
suudame olla oma traditsioonilistes pereväärtustes. Kas me peaksime, kui
maailmas tekib uusi suundumusi, uusi kooselumudeleid, alati kohe kiirustama
looma nendele samasugust õiguslikku kaitset kui on traditsioonilisel abielul ja
traditsioonilisel perekonnal?

Traditsiooniline ja äraproovitud peremudel
on kandnud meie rahvast läbi sajandite tänasesse päeva. See on väärtus, mida
peaksime õiguslike meetmetega kaitsma kõige kindlamalt. See on väärtus, mida
läbi kahe aastatuhande on kõige selgemalt tähtsustanud kristlik kirik. Ma
kindlasti ei jaga nende arvamust, kes leiavad, et traditsiooniline abielu ja
perekond on tänaseks oma aja ära elanud.

Igaüks meist, olgu laps või täiskasvanu,
vajab oma igapäevases elus hingelist tasakaalu. Kindlasti on inimesele väga
oluliseks hingelise tasakaalu allikaks tugev ja stabiilne perekond, aga me saame,
paljud ilmselt ka iseenese näitel, endile teadvustada, et hingelise tasakaalu
andjaks on loomulikult ka kirik.

Kirik saab anda inimesele mõtte, miks ta
siin maailmas on ja kuhu tema tee teda viima peaks. Iga inimene tahab olla
osaline suures ja pidevalt arenevas protsessis. Iga inimene tahab, et tema
poolt tehtu ei läheks kaotsi ja et kunagi keegi jätkab sealt, kus eelmine
lõpetab.

Kirikuga seotud inimese elu on oluliselt
rikkam võrreldes nendega, kellel ei ole seost kirikuga. Põlvkond põlvkonna järel
on andnud oma parima kristlike väärtushinnangute säilitamisel ja
edasikandmisel. Seetõttu julgen siinkohal täie veendumusega kinnitada, et me
kasvame kristlikel juurtel.

Praeguseks ei ole ühiskonnas kahjuks ikka
veel alanud argumenteeritud arutelu religiooniõpetuse üle koolides. Ma arvan,
et selline arutelu oleks ülimalt vajalik. See on küsimus, kus tuleks jõuda
võimalikult suurele üksmeelele. Meil on iseseisva Eesti ajaloost olemas
kogemus, kus rahvas on selgelt öelnud välja oma tahte usuõpetuse küsimuses.

Pean siin silmas seda, et kui vasakpoolsete
poliitiliste jõudude enamusega Asutav Kogu viis 1920. aastal usuõpetuse
kooliprogrammidest välja, algatati rahvahääletus usuõpetuse tagasiviimiseks
koolidesse ning 1923. aastal toimunud rahvahääletusel taastati usuõpetus
koolides suure enamuse hääletanute toel. See oli väga selge ja jõuline sõnum
riigivõimule rahva väärtushinnangute kohta.

Meie praegune olukord on paraku selline,
kus usundiõpetust saab vaid 1% õpilastest. Me peaksime otsima põhjusi, miks see
niimoodi on ja mida tuleks ette võtta, et see protsent oleks suurem.

Kindlasti tuleks kaaluda usundiõpetuse
õpetajate ettevalmistamiseks riiklikku koolitustellimust kõrgkoolidele.
Kindlasti tuleks pöörata palju suuremat tähelepanu sellele, et ka mitte-eesti
õppekeelega koolides oleks õpilastel paremad võimalused saada usundiõpetust.

Minu seisukoht on, et religiooniõpetus,
usundiõpetus või usundilugu, nimetagu me siis seda kuidas tahes, peaks olema
kooliprogrammi loomulik osa. Me võime arutleda tema vabatahtlikkuse või
kohustuslikkuse üle, kuid selle õpetuse puudumist koolides tõlgendan ma antud
juhul kui vabadust olla harimatu. Ma arvan, et see ei peaks olema meie eesmärk.

Viimase märksõnana oma tänases
lühiettekandes tooksin välja pühakodade ehitamise ja kaitse. Pühakodade
säilimine ei pea olema mitte ainult koguduse, vaid see peab olema kogu riigi ja
omavalitsuste hool ja vastutus.

Pühakojad, mis on ju meie endi esivanemate
poolt rajatud, on meie kõigi ühine varandus, olgu need ehitatud siis kas 13.
või 20. sajandil. Meil on olemas riiklik pühakodade restaureerimise programm,
omavalitsused Tallinnas ja paljudes muudes paikades üle Eesti toetavad samuti
kirikute restaureerimist või ehitamist.

Oma isikliku kogemuse pinnalt võin
kinnitada, kuidas ühe pühakoja taastamine suutis ühendada ühise eesmärgi ümber
kogu linnarahva. Pean siinkohal silmas äsja taaspühitsetud Tartu Jaani kirikut.
Inimesi julgustas ja innustas, kuidas nende endi silme all, nende endi
annetustega sai kirik uue tornikiivri, sai kirik uued kellad.

Täna on meie ees selge ülesanne toetada
Narva Aleksandri kiriku taastamist, mille tähendus on kaugelt suurem kui ainult
ühe kirikuhoone ülesehitamine. Tuleb pidada igati loomulikuks ja tervitatavaks,
et mitmes kohas üle Eesti on kerkinud või kerkimas uued kirikud, olgu näidetena
siin toodud luterlik kirik Viimsis, õigeusu kirik Narvas, Tartu Saalemi
baptistikirik.

Kindlasti tuleks juba lähiajal tagastada
kogudusele Tartu Maarja kirik ja luterlikule kirikule Tallinna Niguliste kirik.
Olen jätkuvalt kindlal seisukohal, mida olen varem väljendanud ka Riigikogu
ees, et mis on ära võetud, tuleb tagasi anda.

Kahjuks ei võimalda ettekande piiratud aeg
peatuda rohkematel teemadel. Üldise kokkuvõttena tahaksin aga öelda seda, et
kristlike väärtuste silmaspidamine poliitikas ei peaks piirduma vaid nende
valdkondadega, kus riigil ja kirikutel on praegu vahetu koostöö. Kristlikke
põhimõtteid peaksime järgima kõigis oma otsustustes, olgu need siis seotud
keskkonnakaitse, maksupoliitika või kasvõi ärikeskkonna kujundamisega.

Ma armastan seda maailma, kus me elame!

Peaminister Andrus Ansip

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)