Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kasvada inimesena tähendab mõtestada olemasolevat

08.02.2006 | | Rubriik: Jutlus

Nõnda ütleb Issand: Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal. Sest seesugused asjad on mu meele järgi, ütleb Issand.
Jr 9:22–23

Elame ühiskonnas, kus teadmised ja haridus on kõrgelt hinnatud. Infotehnoloogia kasutamises on Eesti üks maailma kiiremini arenevaid riike. Kõrgharidusega inimeste hulk kogu elanikkonnast on märkimisväärne.  Üha enam noori inimesi soovib jätkata õpinguid kõrgkoolis, kohati on see muutunud lausa eesmärgiks omaette, mille poole pürgimisel  ei arvestata inimese enda ega ka ühiskonna võimaluste ja vajadustega.

Aina sagedamini kuuleme, et eesti teadlased osalevad rahvusvahelistes teadusuuringutes, on omandanud rahvusvahelise tuntuse ja tähelepanu ning saadavad meie pisikeses riigis korda asju, mis kogu maailma arengut mõjutavad. Majanduskasv suureneb, inimeste elatustase paraneb. On, mille üle uhkust tunda.

Prohvet aga ütleb: «Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest, ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest, ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest, vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest, et ta on arukas ja tunneb mind, et mina olen Issand, kes teeb head, õigust ja õiglust maal.»

Inimlik tarkus, vägevus ja rikkus seatakse vastamisi Jumala halastuse, õiguse ja õiglusega. Tähendab see vastandamist? Tähendab see, et peaksime loobuma õppimisest, maisest varandusest, omandatud positsioonist?

Arvatavasti on igal inimesel oma arusaamine sellest, missugune on hea inimene, kuidas ta peaks käituma ja mida tegema või väärtustama. Iga niisugune seisukoht kõneleb midagi selle omaja väärtushinnangute kohta. Enamasti  peab inimene lugu sellest, mis on talle tuttav ning ei ole tema maailmavaatega liiga suures vastuolus. Nagu ütleb luuletaja Hando Runnel: «Inime armastab enese sarnast, sile siledat, karvane karvast.»

Teistsugusega kohtumine võib seevastu tunduda hirmutav, suisa ohtlik. Nõudes üheltpoolt pingutust ja valmidust ennast kaitsta, teisalt aga riskivalmidust ning oskust vajadusel oma seisukohti põhjendada ja selgitada. Sellesse kõigesse on aga peidetud väljakutse ja võimalus – otsida ja leida uusi arenguteid ja seeläbi inimesena kasvada, mõtestada taas olemasolevat ja lisada midagi uut. Kindlasti puudutavad need väljakutsed ka inimese kristlaseks olemist, inimese usu ja kristliku identiteedi muutumist ja edenemist – püüdlemist Issanda tundmise poole.

Tänane kirjakoht asetab meie ette väljakutse sõeluda läbi oma elu ja korrastada seda nii, et võiksime «kiidelda Issanda tundmisega» ning näha ja olla tänulikud selle eest, milleks Issand on andnud meile võimaluse.

Siin ei esitata nõudmist loobuda ühest või teisest asjast, pigem näidatakse vajadust määratleda erinevate asjade, inimeste ja suhete koht oma elus. Ükski neist pole iseenesest halb või üleliigne, küsimus on vaid selles, kuidas ja milleks kasutatakse ande, mis Jumal inimese kätte on usaldanud, milline positsioon neile oma elus antakse. Võib juhtuda, et  asjadele ja inimestele antakse Jumala koht ning rikutakse sellega Looja ja loodu suhet.

Vene kirjanik Viktor Pelevin on kirjutanud: «… kui püüad teiste eest põgeneda, siis käid tahtmatult kogu elu mööda nende heitlike radu. Kas või juba ainult selle pärast, et jätkad põgenemist.»

Millist rada mööda ma käin? Kes seda määrab? Kellega koos? Kuidas?

Need küsimused on võimalik koondada küsimusse, mida küsis kord kirjatundja Jeesuselt: «Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?» Aga Jeesus ütles talle: «Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?» Tema vastas: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!»

Siis Jeesus ütles talle: «Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!»

Kui inimene usaldab oma elu Looja Jumala juhtimise alla, saavad ka tarkus, vägevus ja rikkus teistsuguse tähenduse, kui seda asjadekeskses maailmas oleme harjunud mõtlema.

Siis saab rääkida Jumala tarkusest, vägevusest Issandas ja usu küllusest, mille läbi võib inimene jagada teistelegi rõõmusõnumit halastavast ja õiglasest Jumalast.

Aamen.


Kerstin Kask
,
õpetaja, UI kaplanaat

Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et ta tühistaks kuradi teod. (1Jh 3:8b)