Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Käsud teevad vabaks

03.10.2012 | | Rubriik: Jutlus

Ja Jumal kõneles kõik need sõnad, öeldes: «Mina olen Issand, sinu Jumal, kes sind tõi välja Egiptusemaalt, orjusekojast. Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval! 2Ms 20:1–3

Eelmisel pühapäeval kõnelesime kristlase vabadusest. Kuis aegade alul Jumala tahet aimates polnud veel mingeid seadusi, kuid siis hakati neid kirja panema, et tulevastel põlvedel oleks lihtsam otsuseid langetada. Niisamuti kui jalgratta ehitamise reeglite kirjapanek tagab teadmiste algkapitali, millelt edasi minna, nii on ka Jumala seadustega: need annavad aluse ja on eelduseks, millele rajanedes saame vabaks uute otsuste ja arengute jaoks. Reeglite tundmine ja nende järgi tegutsemine annabki vabaduse. Reeglite ja seaduste sõnastamine tulevaste põlvede jaoks vabastab nemad selle küsimusega tegelemisest ja annab võimaluse uuteks avastusteks.
Samas tuleb igal põlvkonnal eelmiste kirja pandud reeglid ka läbikaalutletult omaks võtta. Valemiga a2 + b2 = c2 ei oska me midagi peale hakata, kui ei tea, kust see tuleb ja milleks seda kasutada. Sedasama nõutust ja oskamatust võime märgata tänapäeval ka näiteks hingamispäeva pühitsemise käsu või abielurikkumise keelu puhul – küllap on enamik neist reegleist kuulnud, kuid omaks võtnud on vähesed.
Jeesus Kristus tuli seadusi täitma, mitte neid tühistama. Tema isikus, tema eeskuju järgides on seadused täidetud. Aga kui keegi tahaks Kristust seaduse valemites kirjeldada, siis täidaksid need raamatud vist küll kogu teada oleva ruumi – armastust ei saa seadustes lahti seletada.
Nõnda ongi meil omamoodi kolmainsus: esiteks esivanematelt päritud reeglid ja õpetused, mis annavad aluse arenguks, teiseks meie oma mõistus, millega saame olemasolevad reeglid läbi katsuda ja enesele uusi käitumisjuhiseid sõnastada, ning kolmandaks kõige üle Kristuse armastuse seadus, mis vabastab pinnapealsest kuulekusest, haarates endasse me südame.
Kõige selle juures saab üha selgemaks, et valikuvabadus ja omatahtsi otsustamine on võimalik vaid siis, kui reeglites on kokku lepitud. Näiteks saan ma autoga sõita omal tahtel valitud sihtkohta vaid siis, kui arvestan liikluseeskirjade ja laevaliini graafikuga. Pisimgi kõrvalekalle tähendab suure tõenäosusega seda, et minu tahe ei saa tõeks, et ma kaotan oma vabaduse jõuda valitud ajaks valitud sihtkohta.
Käsud on meile antud selleks, et saaksime vabaks. Et meil oleks julge ja rahulik meel enda ja oma pere elukäigu üle otsustades. Käsud annavad vabaduse neile, kes käsu järgi elavad. Siin on proovikiviks näiteks see, kuidas me suhtume politseisse või maksuametisse. Jättes kõrvale tõsiasja, et ka neis ametites töötavad inimesed oma inimlike nõrkuste ja vigadega, on need ametid ometi meie vabaduse tagatiseks seatud. Kui keegi peaks tundma hirmu või võõristust politseiniku või maksuametniku ees, siis tasuks tal kindlasti enese peale vaadata ja uurida, ega ta viimati kurjategijate hulka pole sattunud.
Küsimus on selles, kummalt poolt me seaduste peale vaatame: kas selle inimese poolt, kelle kaitseks seadused on loodud, või selle poolt, kes end väljapoole seadusi on seadnud – kurjategijate poolt. Kurjategijale on seadused kohtumõistmiseks, ausale inimesele aga vaba riigi piirideks, millest kurjategijad kõrvaldatakse.
Igas seadusandlikus süsteemis on oma põhiseadus ehk alus, millele kõik ülejäänu toetub, mis on kõige olulisem. Täna kuuldud seaduste hulgast on olulisimaks esimene, pikemalt lahti seletatud osa – see, mis määrab inimese ja Jumala vahelist suhet. Kõige aluseks on:
1) et me vabastame end killustatusest erinevate jumaluste vahel ja usaldame tingimusteta ainult Jumalat;
2) et me vabastame end rumalast arvamisest, nagu saaksime Jumalat kuidagi kujutada, mingisse vormi valada või öelda Jumala kohta midagi määravat. Või et meie võimuses on üldse kellegi või millegi kohta midagi lõpplikku öelda – meie märkamisvõime on liiga väike;
3) et me austame Jumalat sellega, et ei pruugi ta nime ilmaaegu sidesõnana, et me paneme tähele oma sõnu ega räägi tühja juttu.
Need kolm on eelduseks ehk põhiseaduseks.
Kõige tähtsam reegel inimese elus on, et ta peaks hingamispäeva, mäletades Loojat ja pidades meeles, et kunagi olime kõik orjad, kelle Jumal on vabaks teinud. Hingamispäev olgu meile rõõmupüha, mil hingame koos lähedastega ning rõõmustame Jumala imelise armu helduse üle.
Lisaks orjusest vabastamisele on Jumal andnud meie kätte kindluse selles, et kui me oma vanemaid austame, siis on lootust, et ka meie lapsed meid austavad; et mõrv on väljaspool seaduste riiki; et abielusuhe on kaitstud; et kedagi ei või röövida; et mulle on tagatud aus kaitse; et keegi ei kipu mu vara kallale.
Sellel kaljul seistes ja selle kindlusega kaitstuna võime elada vabade inimestena.

 

 

 

 

Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)