Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kasu või armastus?

05.11.2008 | | Rubriik: Kultuurielu, Muusika

400 aastat tagasi suri Philipp Nicolai, kõige tähtsam Kurhessen-Waldecki lauluraamatu luuletaja

Oli 26. oktoober 1608, täpselt 400 aastat tagasi, kui pastor dr Philipp Nicolai Hamburgis suri. Meil on põhjust teda mäletada, sest EELK lauluraamatus on kolm Nicolai laulu: nr 56 «Nüüd paistab meile kaunisti», nr 179 ««Ärgake!» Nii vahid hüüdvad» ning vähem tuntud nr 181 «Issand, kes Sa pühas sõnas». Neist kahe esimese puhul on nii tekst kui viis Nicolai loodud. Tegemist oli niisiis mitmekülgselt andeka ja haritud mehega. Ja pealegi – ta on Waldeckist pärit, seega üks EELK partnerkiriku poeg.
«Elan Kristusele, suren Kristusele…»
Nicolai sündis Mengeringhausenis Arolseni lähedal, tollases väikelinnas Loode-Waldeckis. Tema isa oli seal pastor, üks väga sõjakas mees nagu hiljem ka tema poeg Philipp. See oli Prantsusmaal hugenottide tagakiusamise ja Saksamaal vastureformatsiooni aeg. Usk oli luterlaste ja kalvinistide vahel üsna vaieldav asi. Isa tahtis, et Philippist jutlustaja saaks, «Jumalal õnnistatud ja tema kirikul kasulik mees».
Philipp käis mitmes koolis, Mühlhausenis Tüüringis olid tema professoriteks luuletaja ja helilooja. Pärast seda õppis Philipp teoloogiat, lõpuks Wittenbergis. Waldecki krahv maksis kinni tema õppekulud. Hiljem sai Nicolai pastoriks Lääne-Saksamaal, kuni ta pidi Hispaania palgasõdurite eest põgenema. Waldecki krahvinna kutsus Nicolaid koju: temast sai pastor Wildungenis Waldecki residentsis. Seal ei olnud ta mitte üksnes pastor, vaid õuejutlustaja ja pealegi kroonprintsi õpetaja.
1596. a leiame Nicolai Vestfaalis. Unna Dortmundi lähedal oli tema uus kogudus. Pool aastat hiljem puhkes Unnas katk. Seitse kuud möllas taud väikses linnas, 1400 inimest, s.o peaaegu pool elanikkonnast, suri. Nicolai kirjutas 1597. a augustis:
«Ma olen, tänu Jumalale, veel terve, aga ma olen ümbritsetud perekondadega, mis on katkust nakatatud. Ma elan kirikuaias, kus iga päev ligilähedaselt 24, 27, 29, 30 inimest mulda sängitatakse. Enamasti olen ma kartmatu, aga kui ma peaaegu muud midagi ei kuule kui laipade matmist, valdab mind surmahirm, nii et ma ainult mõtlen: «Elan Kristusele, suren Kristusele – kas ma elan või suren, ma olen Kristuse päralt. Tema halastus varjab mind.»»
Lohutuseks ja lootuseks vaevatutele
Sel ajal valmis Nicolai raamat «Igavese elu rõõmupeegel». Sellega tahtis ta oma kogudusele ja teistele inimestele ängistaval ajal lohutust ning lootust anda. Nicolai elas ju hingekarjase ja matmise eest vastutava pastorina kartlike ning surnute hulgas. Selsamal 1598. a suri Tübingenis Lõuna-Saksamaal tudengina Nicolai kunagine armastatud õpilane, Waldecki prints.
Kuidas reageeris Nicolai sellele kurvale teatele? Ta luuletas laule ja lisas need «Rõõmupeeglile». Aga mitte leinalaule, vaid armastuslaule! Nicolai avaldab armastust Kristusele, sest ta tunneb, et Kristus armastab inimest ja kingib talle igavest elu, elu ilma hirmu, valu, pisarate ning surmata: «Ma veetsin katkuaja palvetamise ja mõtisklemisega igavese elu ning hingede seisundi kohta taevases paradiisis, mis läbi Kristuse vere meile ostetud on.»
Nicolai mõtles sellel kohutaval ajal sageli maailma lõpule (ta on ennustanud maailma lõppu 1670. aastaks). Aga ta ei mõelnud sellele hirmuga nagu nii paljud sel ajal ja tänapäeval, vaid lootuse ja rõõmuga, sest maailma lõpp oli ju see kindel aeg, kus Kristus alatiseks oma inimeste juurde tuleks, mitte surmaotsuse täideviijana, vaid õrna peigmehena. Just sellest räägivad Nicolai «Rõõmupeegel» ja tema laulud.
Mälestusmärk õpilasele ja armastusele
Ja need laulud – «Ärgake! Nüüd paistab meile see Koidutäht!» –, need tõid Nicolaile kuulsuse, mis kestab tänapäevani. Saksakeelses originaalis algavad need seitse «Koidutähe» stroofi kirjatähtedega W-E-G-V(=U)-H-Z-W. See tähendab: «Wilhelm Ernst krahv ja härra Waldeckis». Ja need kolm «Ärgake» stroofi algavad, tagurpidi loetult, kirjatähtedega G-Z-W, mis tähendab: «Graf zu Waldeck».
Mõlemad laulud on niisiis mälestusmärgid Nicolai lahkunud õpilasele. Aga need laulud on veel rohkem pühendatud armastusele, mida inimesed Kristuse vastu tunnevad. «Ärgake» lauldakse nii Eestis kui Saksamaal kirikuaasta lõpus ja «Koidutähte» kolmekuningapäeval – see pole vale, aga ka mitte täiesti õige.
Nicolai ei luuletanud mitte kirikuaasta lõpu või kolmekuningapäeva kohta. Ta luuletas armastusest Kristuse ja kristlaste vahel: «Armuline oled Sina, … et mina armsaks pean Sind, oma kallist Jeesukest, … peig on tulemas, … uks lahti taevapulmale.»
Saksakeelses originaalis on need laulud veel palju rohkem armastuslaulud. (Pole ime, et «Koidutähe»-laul Saksamaal populaarne pulmalaul oli.) Keel on mõnikord kirglikult lõkendav nagu suudlus, mõnikord kallistav nagu sülelus, taeva pilte maalib Nicolai hõõguvate värvidega. Ta mõtleb Kristuse jaoks välja üha uusi hellitusnimesid.
Näiteks teises «Koidutähe» salmis «pärl, kroon, kuningas, taevalill, lilleke, manna mis me sööme…», sest esimeses stroo­fis Kristus on «mu kuningas ja peigmees» nagu ka laulus «Ärgake». Armastus ja pulmad on märksõnad, kui Nicolai Kristusele mõtleb. Keel on nii kirglik, et saksa lauluraamatuid varsti ümber tegema hakati. Niisugusest ümbertehtud variandist on nähtavasti pärit ka laulu eestikeelne tekst.
Laulud elavad edasi
Inimesed said Nicolaist hästi aru. Kui Hispaania okupatsiooniväed Nicolaid Unnas jälle taga otsisid, saatsid kohalikud elanikud Nicolai koju Waldecki maile; seal oli tal kindlam olla. Aga nad kutsusid teda ka tagasi Unnasse, kui tagaajajad olid taas ära läinud.
1601. a järgnes Nicolai uuele kutsumusele ja temast sai peapastor Hamburgi Püha Katariina kirikus. Ka seal olid tema jumalateenistused oodatud ja pühakoda puupüsti täis ning inimesed laulsid tema laule nende suurepäraste viisidega, mis originaalis palju elavama rütmiga on kui lauluraamatus. 1608. a Nicolai suri.
Nicolai poleemilised kirjad kalvinistide ja katoliiklaste vastu, sel ajal kuulsad, on ammu unustuse hõlma vajunud. Need olid oma aja ära elanud. Aga veel elavad tema laulud ning on unustamatud ja populaarsed. Need laulud küsivad meilt meie kuival utilitaarse mõtlemise ajastul: mis on lõpuks tähtsam – kasu või armastus? Nicolai vastab: armastus! Mida vastame meie?

Albrecht Schmidt-Brücken
Rottenburgist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)