Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kastame kirikuid

04.08.2006 | | Rubriik: Arvamus

Seoses sooja ja väga kuiva suvega on üldine
õhuniiskus tunduvalt vähenenud. Sama on toimunud kirikutes.

Viimastel aastakümnetel pole seda nii
suures mahus juhtunud, kuid nüüd on kirikud suviti teelistele avatud ja
kirikuuksed lahti. Kui väljas on niiskem kui kirikus, tungib niiskus õuest
kirikusse, ja vastupidi. Kuiva ja lühikese soojaperioodiga suvel ei kuiva kirik
seest ära, kuna seintesse salvestunud jahedus tekitab kondentsniiskust, mis
hoiab niiskuse taset.

Tänavu suvel on aga  kirikute enesestabilisatsiooni võime ületatud
ja siseniiskus langenud. Kui siseniiskus on olnud üle kolme nädala tunduvalt
madalam keskmisest, imeb siseõhk niiskust sügavatest kihtidest, kuivatades
ohtlikult puitdetaile. Neisse tekivad praod, nad hakkavad kõveraks kiskuma ja
halvemal juhul rebenevad liimühendused. Altari, kantsli ja pinkide juures pole
see kohe märgatav, kuid on tunda oreli puhul, milles on kõrvuti ja üksteise
peal teinekord sadu puidust kanaleid. Kui need kanalid ei ole õhutihedad ja
lasevad õhu välja, või veel hullem – teineteise sisse, siis orel kas hüüab ise
mitmel häälel või on sootuks tumm.

Seetõttu oleks vaja tõsta kirikutes
õhuniiskust, et vältida kulukat remonti. Kõige lihtsam moodus on pesta
põrandaid; veeämbrist nurgas ei ole palju abi, kuna oluline on auruva pinna
suurus. Keskmine õhuniiskus on kirikutes erinev ja seetõttu ei saa öelda,
milline õhuniiskus oleks hea. Oluline on stabiilsus. Juhul, kui näete või
kuulete (orel on muutunud imelikuks) mingeid märke kuivamisest, tuleks kohe
alustada kastmist. Vee hulk sõltub kiriku ruumalast ja sellest, kui kuiv ruum
parasjagu on. Eriti kuivanud kirikutes võib kuluda üle 10 ämbri päevas. Asi
tundub olema üleüldine, sest ülemöödunud nädalal sain 7 väljakutset, mitmel
pool on mainitud, et orel on kasutusest väljas.

Olev Kents,

oreliehitaja

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)