Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Käsmu lühter valgustab jälle

08.04.2020 | | Rubriik: Kirikuelu
Käsmu kabeli kroonlühtril särab taas 42 elektriküünalt. Urmas Karileet.

Pärast pooleaastast ennistuskuuri on 120 aastat vana kroonlühter taas mereäärse Käsmu kabelis säravaks valgusallikaks.

„Olime koguduses juba ammu mõelnud, et lühter vajab korrastamist,“ räägib Käsmu õpetaja Urmas Karileet ja lisab, et aastaid lükkus plaan aga edasi seoses sellega, et pühakoja juures oli teisi pakilisemaid töid ootel. Ta tunnistab veel, et aastatega ladestunud tolmukorra alt oli ajahambast puretud valgusti juures raske kunagist ilu näha. 

„Et tegemist on sedavõrd unikaalse muinsusega, saime teada alles siis, kui muinsuskaitsjad sellest meile rääkisid,“ ütleb Karileet ja tunnistab sedagi, et lühtri ilu muutus mõistetavaks alles pärast põhjalikku restaureerimist. Aastatega jäi üha vähemaks neid elektriküünlaid, mis veel valgust andvalt töökorras püsisid. Kui 11 elektriküünalt algsest 42 küünlast veel rivis olid, oli selge, et sekkumine on vältimatu. 

Selleks ajaks oli kogudus suutnud koguda ka töödeks vajaliku stardikapitali. „Kirikus asuvale korjanduskarbile panime teate, et kogutud raha läheb lühtri korda tegemiseks,“ selgitab Karileet ja lisab, et annetusi tuli. „Inimesed, nii koguduseliikmed kui kabelit turistina külastanud, olid valmis toetama projekti, mis lubas kiriku veel kaunimaks muuta. Oli ju lühter viimane osa kirikust, mis ootas korrastavat kätt. Nüüd saab tõesti öelda, et kabel on restaureeritud,“ jagab Käsmu vaimulik rõõmu. 

Pärast esimest diagnostikat oli selge, et tegemist on kuluka projektiga. Lühtri taastamine läks maksma umbes 15 000 eurot. Paari aastaga suutis kogudus kokku saada vajaliku omaosaluse, kogusummast 20 protsenti. Ülejäänud summa osas toetas riik läbi muinsuskaitseameti. 

Lühtri ennistasid Tartu ülikooli ettevõtte Mandragora restauraatorid Jaak Sarapik ja Evald Kask, materjaliuuringud tegi Signe Laht. Töid tehti Eesti Rahva Muuseumi töökojas. Selgus, et lühter ei ole valmistatud kipsist, nagu esmalt oletati, vaid on kriidi ja liimi segu. Just sellest tulenevalt saab nimetada eset unikaalseks, kogunisti ainukeseks omataoliseks Eestis. Lühter koosneb kihtidest, mida on rohkelt: metallkarkass, mille ümber on punutud linane nöör, siis papp koos õhukese kriidikihiga, mis osaliselt oli kaetud lehtkullaga, osaliselt värviga.

Kahjuks ei tea, kes on lühtri autor, ega sedagi, millisest riigist see Eestisse on toodud. Valgusti loost on teada, et selle kinkis 1890. aastal kodukirikule kohalik talupoeg ja lugupeetud merendustegelane Jakob Kaskni (1851–1902), kes oli Käsmu merekooli asutajaliige ja suurtoetaja ning ehitas esimesed kahemastilised kaljased kodurannas. Nendega võttis ta metskaptenina ette ka mereretki. 

„Minu esiisa oli toona Käsmu koguduse vöörmünder. Küll tahaks teada, mis ajendas sellist annetust tegema, sest kindlasti oli tegemist mingi palvevastusega,“ arutleb õp Karileet. Ta ei mata lootust leida oma küsimustele veel ajalooannaalidest vastust. 

Ta on väga rõõmus, et kogudus on teinud endast oleneva, et väärikas pühakotta kuuluv ese on hoitud ja võib rõõmuallikaks olla ka tulevastele põlvkondadele. 

Liina Raudvassar

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)