Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kas võtame riski armastada?

03.03.2021 | | Rubriik: Juhtkiri

Juba teist aastat järjest annab paastuaeg põhjust järelemõtlemiseks teistviisi kui varasematel aastatel. Viiruseoht suunab meid mõtisklema omaenda elu kaduvuse ja kogu ajaliku maailmakorra hetkelisuse üle. Ka selle üle, millised on valikud ja prioriteedid ajal, mil pandeemia on mõjutamas meie ja meie lähedaste elu või ettevõtmisi. Pidevalt peame hindama, kas kodust väljumine ja teiste inimestega kohtumine kaupluses, ühissõidukis ja kirikus väärib viirushaigusega kokkupuutumise ja haigestumise riski võtmist. Või sedagi, kas rõõm eemal elavate pereliikmete ja sõpradega kokku saamisest ei pöördu ühel hetkel hoopis kahetsuseks, et nõnda sai viirus toodud koju kaasa või viidud hoopis külakostiks neile, kellest hoolime. Ühel hetkel peame ka valima, kas lasta end vaktsineerida või mitte. Millistest moraalsetest või praktilistest argumentidest oma otsuses siis lähtume ja kuidas riske hindame või maandame? 

Tundub, et olukord viiruserindel lähinädalatel veel ei parane. Samast päevast, mil need read trükis ilmuvad, hakkavad kehtima Vabariigi Valitsuse uued korraldused, millega on keelatud avalike jumalateenistuste ja muude avalike kiriklike talituste pidamine. See tähendab, et mitmel järjestikusel pühapäeval kuni märtsikuu lõpuni ei ole võimalik jumalarahval ühise kogudusena kirikutesse koguneda. Jumal üksi teab, kas saame aprillikuu alguses jumalateenistustega tähistada ees ootavaid suure nädala pühi ja ülestõusmispüha hommikut või mitte.

Paratamatult tekivad küsimused, kui palju oma usuvabadusest oleme valmis loovutama ja ilmalikule riigivõimule järele andma. Kas niigi peaaegu tühjades kirikutes jumalateenistuste pidamise ärakeelamine viimastele riskijulgetele kirikulistele on proportsionaalselt asjakohane samm viiruse leviku tõkestamiseks ajal, mil kaubanduskeskused on jäänud avatuks? Võib-olla ei tohiks nõnda küsida? Võimalik, et peaksimegi olema valmis loobuma rohkemast, kui on tarvilik. Peaksime ehk olema ohvrimeelsemad üldise hüve nimel selleks, et pidurdada viiruse levikut? Peaksime võtma riski olema leplikud ning lihtsalt armastama?

Eks oleme enamasti varmad pingutama millegi toreda ja meeldiva nimel, eriti siis, kui ka kõik teised nõnda toimivad. Tahame, et kõik oleksid üksteisega solidaarsed. Paastuaeg sunnib meid aga tõdema, et Jeesus pidi kandma kogu inimkonna süükoormat täiesti üksi. Isegi suurem osa jüngritest jättis ta maha, rääkimata Juudas Iskariotist, kes oli ta reetnud, ning Peetrusest, kes kolmel korral salgas, et Jeesust üldse tunneb. Jeesus oli aga valmis kõigi nende eest surema. Ta isegi palvetas, et Isa annaks ristilööjaile andeks, mida nad teevad, sest nad toimisid teadmatusest.

Kristlasest jaapani kirjanik Endō Shūsaku on kirjutanud: Kui lihtne on suremine ilusate ja heade asjade nimel, aga katsu sa surra viletsate ja kõlbmatuteks muutunud asjade nimel. Ilusad ja kütkestavad asjad võivad kõiki võluda. Aga see ei ole armastus. Armastus on see, kui ei lükata kõrvale kurnatuid räbalates inimesi ja nende elu. Nõnda kannatas ja suri Jeesus just patuste ja Jumalale selja pööranud kurnatud ning räbalates inimeste eest. See muudabki ristiusu imeliseks. Ristiusu keskmes ei ole mitte ainult oma rikutuse ja patu all kannatav inimene, vaid koos inimesega samaväärselt kannatav Jumala Poeg. Ta on otsustanud kannatada koos inimestega ja anda isegi meie eest oma elu. Jeesus on alati seal, kus teda kõige enam vajatakse. Ta on inimeste seas. Täiesti tavaliste patuste inimeste seas. Jeesus on ka praegu igal pool, kus oleme meie oma hirmude, murede ja kannatustega. Meiega koos tuleb armastav Issand kaasa ka teiste inimeste juurde, kui asume neid toetama ja aitama kasvõi hirmuga toime tulemiseks. Lootus võidab alati lootusetuse ja elu surma.

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop

Mina olen Hea Karjane. Minu lambad kuulevad minu häält ja mina tunnen neid ja nad järgnevad mulle ning ma annan neile igavese elu. (Jh 10:11a,27–28a)