Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas või meeskonna mängu ilu

01.02.2012 | | Rubriik: Arvamus, Nädala ringvaade

Kui sa oled juhtumisi sündinud perre, kus pereisa on olnud omaaegses Tartu Kalevi korvpallimeeskonnas heal tasemel mängija ja tulnud kunagisel kaheksa linna turniiril (see võrdus toona hilisemate üleliiduliste meistrivõistlustega) võitjaks, siis sa lihtsalt oled kas või natuke kursis sellega, mis toimub Eesti korvpallis. Seda isegi juhul, kui sa ise pärast seljavigastust ja aastapikkusi haiglais viibimisi sätid aktiivse spordiga omad suhted ja leiad veidi teistsuguse mõõdupuu, mille toel ennast iga päev ületada.
Minuga on just nii läinud. Ometi on Tartu ülikooli korvpallimeeskonna ümber toimuv minu jaoks sama oluline nagu siis, kui ma ülikooli ajal ei saanud jätta käimata nendel mängudel, mida nad Emajõe Ateenas pidasid.
Ajal, mil eneseületamine kipub spordi meelelahutuslikuma poole varju jääma, ei ole varsti enam tähtis, mida arvas ühest või teisest asjast äsja peatreeneri kohalt taganenud Indrek Visnapuu, ning ootused vastsele juhile Gert Kullamäele on suured, et mitte öelda enamat.
Kullamäel on kahtlemata olemas kõik inimlikud oskused ja omadused, et meeskonda peatreenerina koondada – ta on pikaaegse mängustaažiga, tunneb inimesi, võimalusi ning on enda jaoks eesmärgid tõenäoliselt läbi mõelnud. Moodsa aja laadis väljendudes on Kullamäe kahtlemata sädeinimene, kes oma emotsiooniga lükkab mehed platsile, klopib nad mõne kõvema sõnaga pausi ajal klaariks, oskab ka pärast haledat kaotust mõne positiivse nurga leida ning seltskonda kõige selle läbi võitudeks voolida.
Võib öelda, et Gert Kullamäel on suurepärased eeldused olla eduka meeskonna edukas peatreener.
Miks ma sellest kõigest kirikulehes kirjutan? No mis sa siin külmaga ikka teed, kas või ohkad igatsusest nautida ühise mängu ilu.
Mari Paenurm

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)