Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kas vennaksed veavad välja?

08.04.2015 | | Rubriik: Kirikuelu

Hageris (Mäekülas) on üks tegutsevaist palvemajadest. Palvemaja aastapäeva peetakse septembrikuu kolmandal pühapäeval. Arhiiv

Laupäev, 28. märts oli minu joaks pidulik päev. Olin kutsutud esimest korda osalema Eesti Evangeelse Vennastekoguduse sinodil Tallinnas Endla 68 asuvas väikeses palvemajas.

See polnud siiski kaugeltki mitte esimene kokkupuude vennastega. Vennaste peavanemat Eenok Haamerit tunnen juba umbes kakskümmend viis aastat. Olen sõitnud koos vennastega, täpsemalt küll õestega, Soome luterliku misjoniühingu Rahu Sõna suvepäevadele, ja nad olid väga meeldivad reisikaaslased.
Esimest korda osalesin Eesti Evangeelse Vennastekoguduse kokkutulekul Nissis 2012. aasta suvel. Olin saanud kutse ringkirja näol vennaste esimesele suvepäevale, ja et päev oli vaba, otsustasin minna. Marek Rootsile oma osalemissoovist teatades sain kohe ka ülesande: väike sõnavõtt.

Usuelu edendamiseks
Pärast seda olen saanud juba igal aastal kutse tulla kõnelema mõne vennaste palvemaja aastapäevateenistusele. Kas nüüd sellepärast, et iga kord on mulle osaks saanud väga soe ja südamlik vastuvõtt, või hoopis sellepärast, et vennaste usk tundub nii usutav, olen tundnud end nende keskel alati väga koduselt.
Juba Nissis kutsus peavanem mind vennastega liituma. Kuni tänavuse talveni lükkasin sellised kutsed tagasi. Arvasin, et kui tahan olla kõigi kiriku liikmete pastor-hingehoidja, et tohiks ma kuuluda mõnda väiksemasse rühmitusse kiriku sees. Ka ei pidanud ma end piisavalt heaks kristlaseks, et tohiksin kuuluda nende tublide usklike sekka.
Kui tõlkisin sel talvel Tuula Määttä raamatut «Paimenessa» («Kutsutud karjaseks», ilmub peatselt eestikeelsena), hakkas Jumal minuga jälle intensiivsemalt tegelema. Ka eestpalvetel oli suur roll, ja nii sündis veebruaris tugev soov saada Eesti Evangeelse Vennastekoguduse ametlikuks liikmeks. Kuna vennaksed olid juba leidnud, et minulgi on neile midagi anda, seda enam tundsin südames, et vajan ise oma usuelu edendamiseks kuulumist just sellesse kogukonda.
Saanud õnnistuse Salme Niiliskilt ja Eenok Haamerilt, täitsin vastava avalduse. Peatselt sain kinnituse, et olen vastu võetud, ja kutse osaleda ka sinodil. Et pruukisin tol koosolekul suud rohkem kui tarvis, paluti mul kirjutada vennastest midagi Eesti Kirikusse.

Vastseima vennakse esmamuljeid
Esiteks, vennastel on väga hubaseid palvemaju. Olen seni külastanud vaid puitehitisi, kust õhkub ajastute hõngu. Neil palvemajadel on pikk palveajalugu. Need on tõelised pühakojad. Jõudumööda on neid palvemaju korrastatud ja korras hoitud, sest nõukogude ajal oli vennaste tegevus teatavasti keelatud ja organisatsioon likvideeritud.
Tean, et vaid mõnes üksikus palvemajas toimub iganädalane tegevus. Aga kui tullakse kokku palvemajade aastapäevadele, kohtutakse inimestega mitmelt poolt Eestist. Koos lauldakse kas vanu vennaste laule, mis on mulle enamasti võõrad, või luterlikke koraale. Mitmel pool olen näinud-kuulnud puhkpilliorkestrit. Olen imetlenud pereansamblit, kus lapsed, õed-vennad loevad ühel häälel peast mõne Piibli peatüki ja siis laulavad mitmel häälel mitte ainult väga puhtalt, vaid ka ülimalt hingestatult. Olen kuulnud meeliülendavat koorilaulu.
Vennastest teeb vennaksed õieti ilmikjutlustajate traditsioon. Olen kuulnud ja lugenud endistest aegadest, mil ühes kihelkonnas võis olla mitukümmend jutlustajat. Praegu on neid tõesti väheks jäänud. Aga nad on. Ja neil on sõnum, mis tunnistab heast Piibli tundmisest ning selle läbitunnetamisest oma sisimas ja elus.
Vennaksed on algusest peale olnud oikumeeniliselt meelestatud. Eesti Evangeelse Vennastekoguduse koduleheküljelt võib lugeda, et toetutakse luterlikule õpetuslikule alusele. Ometi tean, et ei tõugata tagasi teisigi usklikke, kes hea meelega soovivad selles osaduses olla. Olen kohanud vennaste keskel ka Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu töötegijaid, kes annavad rõõmuga oma panuse vennaste tegevusse.

Vennaste vaimsus on tähtis
Hernhuutlikke vennastekogudusi leidub paljudes maades. On ka ühtne katusorganisatsioon. Peavanem jutustas, et Lääne-Euroopa kogudustes on hakatud õnnistama samasooliste kooselu, mis Eestimaa vennastele on vastuvõetamatu. Kuuldavasti olevat Eesti vennakseid pandud juba ühte patta meie idanaabrite presidendiga. Kas see protsess on pöördumatu? Inimsilmale näib nii olevat. Pühakirjale truuks jäädes ei saa meie ometi häbisse jääda, kui meid ka inimeste poolt häbistatakse. Pühakiri on seda tõotanud. Selles küsimuses ei oskagi muud kui usaldada end palves Jumala hoolde.
Kunagisest sadakonnast palvemajast on praegu kasutusel vaid kümmekond. Paljud palvemajad on hävinud, kokku varisenud, leidnud teistsugust kasutust. Sinodil arutati, kas sobib müüa aastakümneid kasutamata kinnistuid. Valdav enamik arvas, et see oleks mõistlik. Aga siis ka selle sihiga, et saadud raha abil saaks remontida ja korras hoida elavamas kasutuses olevaid palvemaju.
Liikmeskond on kokku kuivanud. Leidub sadakond registreerunud liiget ja alla saja liikmesannetaja. Ometi osaleb vennaste tegevuses aktiivselt hulk neid, kes pole soovinud liikmeks astuda. Nende hulgas on nii pastoreid kui ka ilmikuid. Ise äsja liitununa kutsun teid, kellele vennaste vaimsus tähtis, liituma. Vaid nii saame hoida seda osaduskonda kadumast pelgalt ajalooraamatute lehekülgedele. Selleks, et liituda, vajame Jumala Vaimu juhtimist. Kui seda Jumalalt palume, võime olla kindlad, et vastus ei viibi kaua.
Tahan lõpetada ühe populaarse kirjaniku sõnu parafraseerides: kuuldused vennastekoguduse surmast on kõvasti liialdatud. Vennaksed ja nende vaimsus elavad Jumala armust.
Urmas Oras,
Tartu praostkonna vikaarõpetaja

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)