Kas vaktsineerimine on armastuse ekvivalent?

Viimastel kuudel on avalikkuses palju olnud juttu koroonaviiruse vastu vaktsineerimisest. Inimesi püütakse vaktsineerima meelitada, mõjutada, ähvardada, veenda ja paluda. Valitsus on avalikult lubanud, et sügiseks, mis saabub juba 22. septembril, peab plaan – vaktsineerida 70% täiskasvanud elanikkonnast – saama täidetud. Täna juba teame, et see plaan jääb täitmata. Järelikult tuleb jätkata veenmist, palumist, ähvardamist …

Erinevad uudised eri riikidest on vastuolulised. Belgias ei ole vaktsineerimispassi kasutusele võetud, sest seda peetakse diskrimineerivaks. Inglismaa loobus samuti vaktsineerimispassi nõude rakendamise plaanist. Taani ja Rootsi lõpetasid peaaegu kõik viirusega seotud piirangud. Soome loodab jõuda peagi samasuguse otsuseni. Vastuolulised uudised tekitavad juurde inimesi, kes enam ei tea, millistest juhistest lähtuda või juhinduda. Ebamäärasust on liiga palju. Tõde viirusest ja vaktsineerimisest on mattunud emotsionaalse arvamusvoo alla. Jeesus aga ei ootagi meilt mitte niivõrd käskude, keeldude ja normide punktuaalset täitmist, kuivõrd kõige lihtsamat armastust üksteise vastu. Armastus tähendab ka vastutamist omaenda ja ligimese turvalisuse ja õnne eest osas, mis sõltub meist. Nõnda võib tähendada armastuse väljendamine ühes situatsioonis maski kandmist, käte desinfitseerimist ja teistega distantsi hoidmist, teises olukorras hoopis suurema inimliku läheduse tekitamist koos maskivaba naeratuse ja sõbralik-hooliva embusega. Teinekord võibki armastus tähendada hoopis teatud normidest kõrvale kaldumist, sest normist on saanud elu ja armastust lämmatav puuslik. Hingamispäev on seatud inimese jaoks, mitte inimene hingamispäeva jaoks (Mk 2:27), ütleb Jeesus. 

Jeesuse sõnu hingamispäeva kohta võib viiruseajastul parafraseerida ka küsimusena, kas vaktsineerimine ja vaktsineerimispass on inimese jaoks või inimene vaktsineerimise ja vaktsineerimispassi jaoks. Ehk siis, kust jookseb kodaniku- ja inimõiguste, sealhulgas usuvabaduse ning vaktsineerimise vabatahtlikkuse piir ning ligimesearmastuse mõõt? Viimastel nädalatel oleme saanud teada, kuidas kaitseväes ning politsei- ja piirivalveametis võivad kaotada vaktsineerimata inimesed teatud ametikohtadel oma töö. Ka on tanklakett Olerex vahepeal teada andnud, et just vaktsineeritud töötajad hakkavad saama erinevaid boonuseid või preemiaid. Peaminister Kaja Kallas on jällegi öelnud, et töölt vabastamine peaks olema vaktsineerimata inimeste puhul alles viimane meede. Minu jaoks on mõistetamatu, et vallandamine saab üldse olla meede, mida vaktsineerimata inimeste puhul kaalutakse – isegi viimase meetmena. Üha enam tundub ka, et koroonaajastul ei sõltu inimese töökoht, tema palk ja preemiad enam mitte ustavusest ja kohusetundlikkusest oma tööülesannete täitmisel, vaid sellest, kas nõustutakse vaktsineerimisega või mitte. Kui vaktsineerid, saad preemia, kui ei vaktsineeri, võid jääda tööst ilma isegi juhul, kui eelmiste aastate tööpanuse kohaselt oled olnud ettevõtte jaoks enim panustanud töötaja. 

Vaktsineerimine on viirusega võitlemisel oluline ja ilmselt kõige paremini toimiv meede. Selleks olen ka ennast lasknud vaktsineerida, nagu on vaktsineeritud kogu minu pere ja lähedased. Mingeid kõrvalnähte pole meil kellelgi ka esinenud. Kuid see, et keegi teine endale teadaolevatel põhjustel ennast ei vakstineeri, et tohi muuta minu armastust sama inimese kui ligimese suhtes. Vaktsineerimata inimeste tühistamine ja ühiskonnaelust väljalülitamine ei ole kindlasti armastus. Nagu ei ole seda ka vaktsineeritute sildistamine tõest taganejateks. Ristiinimesena elamise mõõduks ei saa olla see, kas vaktsineerime või mitte, vaid see, kas oleme ustavad armastuses Jumala ja ligimese vastu, sealhulgas vaktsineeritud või vaktsineerimata ligimese vastu igal ajal ja igas olukorras. Vaktsineerimine, maski kandmine ja testimine ei tee kellestki veel armastavat ristiinimest ega vastupidi, vaktsineerimata jäämine ei tee kedagi hoolimatuks ja südametuks inimkoletiseks. Ristiinimeseks teeb meid ustavus oma Issanda järgimisel ning selle ustavuse ja usu viljaks on ligimesearmastus. Vaktsineerimine ei ole ei armastuse ega vihkamise ekvivalent. Vaktsineerimine on lihtsalt protseduur, millega võivad, kuid ei pruugi kaasneda terviseriskid, nagu kaasnevad need riskid ka vaktsineerimata jäämisega. Teadlased väidavad, et vaktsineerimata jäädes on riskid kõrgemad. Kindlasti ei sõltu vaktsineerimisotsusest aga kellegi hingeõndsus. 

 

 

 

 

Urmas Viilma,

peapiiskop