Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kas uskuda või mitte?

19.04.2019 | | Rubriik: Kirikuelu

Ei ole saladus, et suurel määral sõltub see, mis on usutav, ajastu intellektuaalsest moest või keskkonnast. See, mis on usutav, muutub ajas – ja mõnikord üsna kiiresti.

Ligi sajand või veidi vähem tagasi arvasid paljud piibliteadlased, et Jeesuse tervistamise imed ei ole usutavad, sest need on vastuolus loodusseadustega. Seejärel hakati meditsiinis kõnelema psühhosomaatilistest haigustest ning äkitselt muutus usutavaks, et Jeesus mõningaid haigusi siiski võis ravida, nimelt psühhosomaatilisi.
Nüüd on kliinilistes meditsiiniuuringutes ja arstide tavapraktikaski juba aastaid laialdaselt kasutusel platseebo mõiste (toimeaineta tablett). Kõige sagedamini kasutatakse platseebot ravimite kliinilistes uuringutes, kus osale katsealustest antakse platseebot ja osale uurimisjärgus ravimit. Platseebo võib välja kirjutada isegi arst, kui näiteks sobivat ravimit pole olemas teatud nõrkade ja ebatüüpiliste sümptomite puhul, või leiab patsient ise mingi aine, mis vaevusi vähendab. Enam ei saa me täie kindlusega väita, et palvetamine või käte pealepanemine ei võinud kedagi terveks teha.
Pangem tähele, et mitte midagi ei muutunud teadmistes Jeesuse aja kohta, 1. sajandi Palestiina kohta. Ei tulnud ilmsiks uusi arheoloogilisi leide, ei leitud uusi tekste. Ainus, mis muutus, oli see, mida meie enese aeg lubas usutavaks pidada. Võttes arvesse, kui palju imelisem – võrreldes muistse ajaga – on kogu kosmos tänaste teadmiste valgusel, oleks ülbus väita, et ülestõusmine on võimatu. Aga see ei ole siiski peamine. Olulisem on aru saada, mis laadi faktiga on tegemist, kui me ütleme „Issand on üles tõusnud“. Sageli tundub, et eeldatakse, et see on samalaadne fakt nagu neuroni koosnemine rakutuumast, aksonitest ja dendriitidest või teadmine, et punktist A punkti B on x kilomeetrit.
Jeesuse ilmumised ei toimunud avalikes kohtades tuhandetele inimestele. Vähesed olid pealtnägijaks, ja need vähesed ei olnud religioossed autoriteedid, näiteks ülempreestrid, vaid hoopis nendesamade autoriteetide eest end varjavad jüngrid. Ülestõusmine ei olnud maailmaajaloo sündmus, millest saaks teha filmi või kirjutada memuaare. Selles mõttes olid jüngrid privilegeeritud ilmutuse vastuvõtjad.
Ometigi mitmed asjad muutusid jäädavalt. Midagi juhtus nii Jeesuse kui ka jumalusega. Jumal muutus Jeesuse tõttu. Jumal sai endale inimese näo. Jumal sai viia lõpule evolutsiooni, mida oli ette näinud juba Hesekiel (Hs 1:26).
Jeesus andis Jumalale keha ja selle kogemused. Jeesus andis Jumalale inimelu, mis harmoneerus Jumala lauluga. Jumala poolelt vaadates ülestõusmine/taevasseminemine tähendas Jeesuse arhetüübi sisenemist Jumalasse: nüüdsest peale on Jeesus filtriks, läbi kelle inimesed saavad kogeda Jumalat. Inkarnatsioon tähendab nii seda, et Jeesus on kui Jumal, kui ka seda, et Jumal on Jeesuse-sarnane.
Midagi juhtus ka jüngritega. Pärast Jeesuse surma nad kogesid tema ligiolekut, et ta on ikka nendega. Nad olid näinud teda tervistamas, jutlustamas, deemoneid välja ajamas, aga olid pidanud neid oskusi ainult Jeesusele kuuluvaks. Nüüd hakkasid nad ise jutlustama ja tervistama ning ütlesid, et mitte nemad, vaid Kristuse vaim neis teeb kõiki neid asju. See vägi oli neis olnud varemgi, aga nad olid projitseerinud selle Jeesuse peale, kuni ta veel elus oli. Jumal ja Jeesus samastusid nende jaoks.
Jüngrid nägid, et Jeesuse vaim jätkuvalt toimis neis ja nende kaudu. Nemadki julgesid nüüd jutlustada vägivallaga valitsemise vastu. Rudolf Bultmann on öelnud, et Jeesus ülendus kerygma’ks ehk kiriku jutlustamiseks. See on osaliselt õige: Jeesuse ülestõusmine ei olnud sündmus maailma jaoks, vaid reserveeritud jüngritele. Oluline oli see, et Jeesuse elu jätkuks Jeesuse missiooni jätkamise kaudu. Jüngrid laiendasid vägivallata valitseva Jumala elupaika, sedasama, millele Jeesus pani aluse.
Hüpoteetiline Q dokument (Matteuse ja Luuka evangeeliumi ühiste Jeesuse ütluste kogumik) peegeldab sellist arusaama. Q kogukond pööras vähe tähelepanu kristoloogiale, Jeesus ei kutsu end Messiaks või Jumala Pojaks või Jumalaks, vaid inimeseks (Inimese Pojaks). Fookus ei ole mitte tema isikul, vaid missioonil.
Aja jooksul kirik tegi Kristusest sõnumi, suuresti hüljates tema missiooni. Ülestõusmist hakati kujutama objektiivse ajaloosündmusena: usklikud uskusid, et see oli tegelikult ja sõnasõnaliselt juhtunud. Uusajal tähendas see ülestõusmise allutamist ajalooteaduse intellektuaalsetele trendidele. Usk imesse, mis ületas „loodusseadusi“, sai kristliku usu aluseks. Soov absoluutse ajaloolise kindlustunde järele asendas ajaloolise eksimatuse literalistliku eksimatusega kui tõe garandiga. „Usk“ – usaldav elu sai uue tähenduse: õpetuste aktsepteerimine.
Toomas esindab seda nõnda tänapäevast nõuet ajalooliste tõendusmaterjalide järele. Kui Jeesus ilmub talle, näib ta unustavat tegelikult Jeesuse haavade katsumise. Ta muutub hetke pealt skeptilisest kahtlejast ülevoolavalt innukaks tunnistajaks: minu Issand ja minu Jumal. Jeesus ei kiida teda literalistliku usu eest, ja ütleb, et õndsad on need tulevased usklikud, kes ei ole näinud ja usuvad. Toomas tahtis tõestust, sai aga ligiolu.
Kui me tahame kinnitada ülestõusmise reaalsust, siis meil tuleb loobuda mõnedest harjumuspärastest asjadest. Näiteks arusaamast, et ainult siis, kui sündmus on ajalooline, on see tõeline. Või et tõelistest sündmusest saab rääkida ainult objektiveerivate mõistete abil. Või et subjektiivset keelt ja ülestõusmise kirjeldust on võimalik eristada või lahutada sündmusest.
Meie objektiivsed sõnad on sõidukid, mis viivad meid nii kaugele kui võimalik, ent mitte pärale. Mõne teejupi jaoks on vaja subjektiivsust. Kui me siseneme ülestõusmise sündmusse, siis oleme leppinud ilmutuse, religioosse keele subjektiivse aspektiga – ka siis, ja eriti siis, kui kinnitame ilmutuse allika objektiivset reaalsust. Kui paigutame ülestõusmise jutustused objektiivsuse kasti, siis mõistame ülestõusmise hukule.
Katsed püüda seda hetke teoloogilistesse sõnadesse või liturgilistesse sümbolitesse mahutada viivad vaid literalistlikku pühakirjatõlgendusse või literalistlikkuse dogmade tõlgendusse. Siis antakse juhtroll nn tõsiusklikele, kelle mänguks on „objektiivne tõde“: teeskle, et see on sinu omand (pühakirja tekstis, apostlikus traditsioonis, pühades dogmades jne). Võidab see, kes kõige veenvamalt teeskleb …
Üks lihtne test on näiteks naiste ordineerimine. Kuidas saab kuulutada evangeeliumi ülestõusmispühal ja mitte ordineerida naisi, eriti ülestõusmise lugude valguses? Naised olid need, kes esimestena tunnistasid ja kuulutasid ülestõusmist. Kui me peame Paulust või teisi hilisemaid koguduseliikmeid olulisemaks Jeesusest, siis on meil ilmselt identiteediprobleem.
Kui ülestõusmine on aspekt inimkogemusest, ajatu, ent alati subjektiivne, läbides meie müüre nüüd ja taas meelimuutvas, teadvust avardavates ilmutustes, siis me võime kasutada oma eelkäijate sõnu usuteekonnal, mis muutis nende elusid. Me rändame lootuses, et mingil hetkel või mingis kohas meiegi oma kogemuse subjektiivsuses puudutame seda reaalsust, mida nemad puudutasid, seda, kus inimlik ja jumalik subjektiivsus kokku langevad.
Võib-olla tuleb ikka ja jälle meenutada endale, et meie eesmärgiks ei ole objektiivsus, kindlustunne või ratsionaalne tõde. Pigemini on selleks elu, kõrgendatud teadvus, laiendatud transtsendentsus. Meie eesmärgiks on piiridest ja piirivalvuritest lahti lasta, usaldada, nagu ütles Emily Dickinson (tõlkinud Doris Kareva):
Me oma kõrgust eal ei tea.
Kui tõusta kästakse,
siis ulatuvad mõned meist –
kes tõesed – taevasse.
Ülestõusmine ei muutnud tõika, et Jeesus suri ristil. Mingis mõttes võiks öelda, et Jumal saab täiskasvanuks sel nädalavahetusel kauges Palestiinas, paasapühade aegu.
Anne Kull,
teoloog

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)