Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas usk kahaneb?

02.11.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Merille HommikReligioonisotsioloogia ehk usuga seotud ühiskondlike arvamuste ja suundumuste kujunemine ja muutumine on üks teemasid, millega viimase saja aasta vältel on vähem või rohkem innukalt tegeldud kogu õhtumaises maailmas. Tõepoolest on selleks ka põhjust, sest just õhtumaine ühiskond on sel ajal väga palju muutunud. Ja usu ning kirikuelu seisukohalt on selle muutuse üks tuntumaid märksõnu sekulariseerumine ehk ilmalikustumine.
See tähendab esmalt traditsioonilise kristliku elulaadi ja tõekspidamiste osakaalu vähenemist ühiskonnas. Kirikute liikmeskond väheneb ja religiooni osakaal avalikus elus jääb marginaalseks ning tõrjutakse kõrvale. Eesti ühiskonnale on saanud osaks vähemalt kaks sellist sekularisatsioonilainet – nõukoguliku ja kaasaegse läänemaailma oma –, seepärast on ilmselt väärt mõte uurida, kuidas on need lained meie maad ja rahvast mõjutanud.
Paljud inimesed, kaasa arvatud vaimulikud ja kirikutegelased, kahtlevad küll niisuguste uuringute mõttes ja täpsuses. Siiski, hoolimata võimalikest vigadest valimis ja muus, annavad uuringud mingi pildi hetkeseisust. Ja sellest pildist saab kirikul olla kasu, et ise pilku heita sellesse, milline on praegune ühiskond ja kristliku sõnumi potentsiaalne auditoorium.
Seetõttu on EKN (alul koostöös piibliseltsi ja evangeelse alliansiga) korraldanud religiooni­sotsioloogilisi küsitlusi alates 1994/1995. aastast. Küsitlused «Elust, usust ja usuelust» (on tehtud ka teisi küsitlusi) on toimunud kutseliste sotsioloogide abiga iga viie aasta järel, et pilt ühiskonnast ja suhtumisest usku ning moraaliväärtustesse oleks võrreldav pikemas perspektiivis.
Mida siis nimetatud küsitlused meile 15 aasta arvestuses kõnelevad? Ilmselt võib näha sarnaste suundumuste olemasolu kogu tänase (järel)kristliku läänemaailmaga. Kogukondlik uskumisviis kahaneb ja suureneb nähe, mida teadlased nimetavad religiooni privatiseerumiseks. See tähendab, et inimeste usk ei ole enam niivõrd seotud kiriku usuga ja selle traditsiooniliste väljendustega (nt osalemine jumalateenistusel), vaid inimesed kujundavad oma uskumisviisi endale ise ja individuaalselt.
Siiski on veel tänapäevases Eesti ühiskonnas näha tugevat seost selle vahel, kui usklikuks inimesed ennast peavad ja kuidas nad suhtuvad traditsioonilistesse moraaliväärtustesse. Seda vähemalt teoreetilisel tasandil. Ennast usklikuks pidavad ja usu poole kalduvad inimesed on pigem lähemal klassikalisematele arusaamadele moraalist. Kuid mitte alati. Tuleb siiski tõdeda, et moraalihinnangute puhul pole inimeste arvamused võrreldes eelmiste küsitluste tulemustega palju muutunud.
Antud usutluste puhul pole täpselt küsitletute jaoks defineeritud, mis asi on usk. Seega ei tarvitse kõik end usklikeks või usulähedasteks pidavad inimesed veel ilmtingimata olla kristluse või mõne muu usundi põhiõpetust jagavad ja praktiseerivad koguduseliikmed. Aga ka nende inimeste arv on 2005. aasta küsitluse andmetega võrreldes oluliselt kahanenud.
Tublisti on kasvanud usu suhtes ükskõiksete, ateismi poole kaldujate ning veendunud ateistide osakaal.
Võime küsida: milliseid muutusi see toob kaasa kirikute jaoks ja nende kuulutustöös rahvale? Mida toovad muutused kaasa kogu rahvale? Loodetavasti aitavad neile küsimustele pisut vastata neljapäeval, 4. novembril Tartu ülikooli aulas toimuv religioonisotsioloogia konverents ning tuleva aasta algupoolel ilmuv koguteos.

Tauno Teder
,
Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)