Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kas usalduskriis kirikus?

03.04.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoppide läkituses ülestõusmispühadeks AD 2013 on kirjutatud: «Usalduse loomise ja püsimise eelduseks ühiskonnas, inimsuhetes ja kirikus saab olla üksnes usk ülestõusnud Issandasse.» Ei ole põhjust selles tões kahelda, kuid samas tekib tahtmatult küsimus, kas sellest meie igapäevaelus ja tegemistes ikkagi piisab. Usaldamatusest ja kahtlustustest on saanud viimase aja läbiv teema kirikuelu eri valdkondades. Ühed ametivennad ei usu ega usalda teisi ametivendi, kaheldakse nende väljaöeldus. Selle asemel otsitakse tõde internetiavarustest ning kuulutatakse sealt leitud arvamusi, mis enamjaolt vildakad ja mitte asjakohased, vastukaaluna oma ametivendade esitatud seisukohtadele ja selgitustele. Tuleb välja, et ametivenna sõna ja ühine usk Kristusesse ei ole enam piisav usaldusallikas. Mis see on, kui see ei ole usalduskriis?
Murelikuks teeb eriti see, et usalduskriisi ilmingud ei ole äsja tekkinud, need on hõõgvel olnud juba pikemat aega ning omandanud järjest süveneva iseloomu. Tihti otsime vaenlast väljastpoolt, märkamata, et probleemiks oleme ise. Mulle tundub, et luterliku vaimulikkonna ridades valitsevad tõsised erimeelsused, mis ühel päeval võivad üle kasvada kirikulõheks. Kas suudame seda ära hoida ja kas tahame seda? Usun, et nii möödapääsmatu see lõhenemine siiski ei ole, et seda ei saaks vältida. Kui sõjaväes ei saada ühtset rivisammu astutud, siis pääseteeks on karm käsk ja rividrill ning seda tehakse nii kaua, kuni kõik rivisolijad on ühtse sammu ja takti omandanud. Kiriku lõhenemist ainult käsu ja rividrilliga ära ei hoia, kuid vajadus karmi käe ja tugevama keskvõimu järele on selgesti tuntav.
Olen kindel, et ametisoleval peapiiskopil on tahet ja piisavalt toetust selles suunas konkreetseid samme astuda. Erimeelsused ja isiklikud ambitsioonid ei tohi kasvada üle pea ning muutuda ülimuslikuks kiriku ühtsuse ja traditsiooniliselt väljakujunenud identiteedi suhtes. Me oleme kaotamas oma (luterluse) nägu. Meelekindlus on asendumas ükskõiksuse ja lootusetusega ning avatus on omandamas piirjooni, mis inimesi kirikusse ei kutsu.
Hingehoidev ja kristlikult hariv sõna Pereraadios, mida on aastaid kuulatud ja kiidetud, ei olegi ühtäkki enam see evangeeliumi sõnum, milleks oleme harjunud seda pidama, ning sõnumi oskuslik ja lihtsalt arusaadav kuulutajahääl on saanud eetrikeelu. Üleöö tekkinud usaldamatus ja sektantliku kallakuga kahtlustused on jäänud tänaseni arusaamatuks enamikule Pereraadio kuulajaskonnast. Eetrikeelu otsuse tegijad ei ole tegutsenud kiriklikke põhimõtteid järgides, neid on ajendanud hetkeemotsioonid ning kinnitust leidis rohkem äriilmas levinud põhimõte «kes maksab, see tellib ka moosekandi». Vennaarmastus ja usaldus asendusid vihapurskega ning tulemuseks on patiseis, kus ei ole võitjaid, kuid kaotaja on kindlalt olemas – Pereraadio kuulajaskond.
Viimane piiskoplik nõukogu tõi esile uue arutelu teema: vaimulike eetikakoodeksi. Arvan, et see on ka üheks faktiliseks tõenduseks usalduskriisi olemasolust. Kas tõesti on Piibel end ammendanud ja südametunnistus muutunud ebausaldusväärseks sedavõrd, et on tekkinud vajadus eetikakoodeksi järele? Ilmselt nii see ei ole, lihtsalt peapiiskopi poolt aruteluks esitatud dokument peaks omandama teistsuguse nimetuse. Arvan, et nimetus «vaimulike eetikakoodeks» ei ole asjakohane ning tekitab kõhklusi ja kaheti mõistmist.
Kaugel ei ole enam aeg, kui kirikukogul tuleb valida uut kirikujuhti. See on vastutusrikas ülesanne ning lubamatu oleks üles näidata usaldamatust, lubades sellesse protsessi aktiivselt sekkuda kirikuvälistel jõududel ja ajakirjandusel. Kahju, aga seni on läinud just sedamoodi ja mõjusa avalöögi valimiste teemal tegi Eesti Ekspress oma juhtkirjaga. Avalikkus sai kuvandi olematust kirikusisesest võimuvõitlusest ning ka otsest valeinformatsiooni võimalikest peapiiskopikandidaatidest. Arvestades aga probleemi tõsidust, tuleks lähiajal alustada kiriku sees läbimõeldud ja suunatud tegevust võimalike tulevaste peapiiskopikandidaatide väljaselgitamiseks. Kandidaatide esilekerkimine vahetult enne valimisi tekitab segadust ja ei anna kirikukogu liikmetele kui otsestele valijatele võimalust olla objektiivne ning teha läbimõeldud otsust.
Oleme äsja saanud osa ja tundnud rõõmu ülestõusmise väest ning käes on pühadejärgne optimistlik ülestõusmisnädal. Talv näitab taan­dumise märke ning loodus hakkab tärkama. Jumal, palun anna meile arukust leppida rahus sellega, mida pole võimalik teiseks teha, julgust muuta seda, mis muutmist vajab, ja tarkust neil vahet teha!

 

 

 

 
 
Mati Maanas,
assessor

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)