Kas Toomas Paul või nõid Nastja?

Viie peapiiskopiametis oldud aastaga on Urmas Viilmast kujunenud kõneisik, kelle väljaütlemisi ühiskond ootab. Ollakse harjunud, et kirikupeal on arvamus kõigis küsimustes. Mitte pelgalt teemadel, mida eeldatakse kitsalt religiooni pärusmaaks.
Peapiiskop on tunnistanud, et arvestab auditooriumiga ning hindab võimalust kõnetada üksikkogudusest avaramat sihtrühma, ühiskonda tervikuna. Sel põhjusel ei piirdu ta ka karjasekirjadega Eesti luterlastele, vaid esineb sageli peapiiskoplike pöördumistega terve ühiskonna aadressil.
„Meil on kirikuna tohutu väljakutse,“ toonitas Viilma möödunud advendiajal toimunud konverentsi „Shalom – rahu, rõõm ja lepitus“ avaettekandes, kus ta keskendus märksõnadele polariseerumine, populism ja sekulaarsus. Ta väljendas mõtet, et kirikul lasub kohustus külvata ühiskonnas, mis vaevleb vastandumises ja gruppidesse kapseldumises, leppimise ning kogukonda ühendavat sõnumit. Me ei tohi väsida armastamast hoolimata erimeelsustest, jäi meelde väide peapiiskopi sisutihedast ettekandest. „Me ei pea maha salgama oma põhimõtteid, aga me peame hoolima,“ lausus Viilma. Ning veel: „Kirikuna peame lähtuma inimesest.“
Polariseerumine on jõudnud ka kirikusse, nentis Viilma. Seda aitab süvendada väärtuste relativism. Vaidlus selle üle, mis on euroopalikud ja kristlikud väärtused, pole tundmatu usklikele. Seega pole tõejärgsus või tõe(st) vaba olemine võõras kirikuringkondades, leiab peapiiskop. Siinjuures märkis ta nördimust, kui mõni vaimulik jagab sotsiaalmeedias oma kommentaare ristiinimesele ebakohaselt ja vääritult.
Inimesed grupeeruvad, kurtis peapiiskop: maailmavaate järgi püsitakse omas mullis ning minnakse teise „seltskonda“ vaid nn trollima. Ka meediatarbimises piirdutakse „oma ruumiga“, mistõttu jääb ka pruugitav teave selektiivseks. Toimub gruppidevaheline vastandumine, polariseerumine. Siit on vaid samm mittemõistmise ning jäiga vastandumiseni.
Peapiiskop väljendas muret Eesti koolisüsteemis domineeriva sekulaarsuse pärast, millest on kujunenud usuga võrreldav maailmavaade. „Kui ühest maailmavaatest saab meie koolis valitsev ideoloogia, siis kas see on enam usuvabadus,“ kahtles ta.
Ühiskonnas valitsev sünkretism loob pinnase maailmavaadete paljususele, mida tavatsetakse nimetada küll rikkuseks, ent mis eesti inimesele, kes ei oska ennast tihti usuliselt identifitseerida, sageli kurnavalt mõjub. Sellega läheb kaasa ajakirjandus, mida kirikupea nimetas selektiivseks ning mitmete raskete teemade käsitlemisel ka silmakirjalikuks. „Meedia ei ole iseenesest halb, aga on näha, kuidas polariseerumine on jõudnud sinna. Küsimus on, mis müüb,“ märkis ta ja lisas, et määravaks saab, kas peale jääb Toomas Pauli või nõid Nastja sõnum.

 

 

 

 

Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja