Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas Te peate omaks mõnda usutunnistust (religiooni)?

15.02.2012 | | Rubriik: Arvamus

Selline küsimus ootab käimasoleval rahvaloendusel meie vastust. Sõnastus on küll harjumatult kantseleimaiguga, kuid arusaadav, hoopis enam häirisid esialgu mind pakutavad vastusevariandid. Nimelt on pakutud vastused kaldu, nii et õiget, mõjutusvaba tulemust siit oodata ei ole.
Urmas Viilma on oma 1. veebruari Eesti Kirikus ilmunud artiklis «Ei soovi vastata!?» juba riigipoolset huvi analüüsinud ning leidnud teise usuküsimustes ükskõikse, kui mitte lausa hoolimatu olevat.
Vaatleksin siit edasi ka muid variante, milleks on ei ja jah. Probleem tekib siin sõna religioon tõlgendamisel. Ilmselgelt on ka vastus «ei» usupõhine, sest põhineb vastaja usul, mitte teaduslikul alusel. Samas on enamik vastajaid (ja ilmselt ka küsimuse sõnastaja) koolis käinud Nõukogude ajal, mil lähtuti teaduse ja religiooni vastandamisest.
Tolleaegne koolis õpetatud teaduslik maailmapilt lähtus Jeesuse Kristuse kui ajaloolise isiku olemasolu võimatusest, ainest koosnevast igavesest mateeriast ning marksismi-leninismi seaduspäradest, kus paarikümne aasta pärast pidi bussisõit kõikidele tasuta olema, siis pidi miilits kaduma ning lõpuks kommunism kätte jõudma.
Tänapäeval ei võta keegi seda «religioonivaba» arusaama tõsiselt, kuigi miilits on tõesti kadunud ja asendunud meie oma tubli Eesti politseiga.
Seega on eitav vastus loogiliselt ebakorrektne. Lisaks on rikutud ökonoomsusprintsiipi, mille kohaselt peaks mõlema vastuse korral saama sama lihtsalt ja kiiresti edasi, jah­-     -vastus aga nõuab lisaküsimuses oma usutunnistuse täpsustamist ja seega lisavaeva.
Küsimust analüüsides tulin aga järeldusele, et iseenesest pole sel suurt häda midagi, lihtsalt see ei mõõda mitte soovitut. Nimelt võib eeldada, et suur osa Eesti rahvast, kel usuga suhe leige ja Jumal igapäevaelus suurt korda ei lähe, jätab vastamata või vastab ei (kui veel mäletab koolis õpitud «teaduslikku» maailmavaadet). Samuti võib põhjus olla soovis enamuse hulka kuuluda ja vastata «nagu teised».
Seega mõõdab see küsimus usuliselt kindlaid inimesi – «väikest karjukest», kelle hulka ei kuulu ilmalikustunud inimesed, kes sellegipoolest võivad jõulukirikus käia, lapsi ristida ja vanemaid kristlikult matta ja muulgi viisil vargsi Jumalat austada. Nende jaoks on lihtsalt kogu «usuasi» teisejärguline ja vahel ebamugavust tekitav.
Samas võib sarnastes uuringutes teistes riikides, kus koolis usu kohta jaburusi pole õpetatud, usuleigete vastajate osa ka usuinimeste alla kuuluda, et olla «nagu teisedki».
Seega ei saa meie usuküsitluse tulemust mehaaniliselt teiste riikide omaga võrrelda. Kuid teadlikumaks meie Eestimaa inimeste usulistest tõekspidamistest saame igal juhul.

Mart Rannut
,
keeleteadlane

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)