Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Kas tahame elada virtuaalmaailmas või tunda inimlikku lähedust?

22.12.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

Olen mõelnud palju selle üle, kuhu tänapäeva sekulariseeruv ja närviline maailm välja jõuab. See, mis oli aktsepteeritav veel mõned aastad tagasi, on praegu justkui oma aktuaalsuse minetanud. Ühiskond muutub aina vabameelsemaks ja ükskõiksemaks. Noorem põlvkond elab oma virtuaalses maailmas ja on vaimustuses uutest elektroonilistest vidinatest.
Leian, et tänapäeva üks suurematest probleemidest on see, et inimesed on hakanud minetama oskust suhelda. Otsesed inimlikud kontaktid on asendunud suhtlusega virtuaalses maailmas. Ei ole enam aega lihtsaks inimlikuks suhtlemiseks. Selle asemel vahetatakse lakoonilisi sõnumeid läbi arvutiekraani, tundmata ja nägemata teise inimese emotsioone, kehakeelt, rõõmu või muret. Sageli elatakse üksteisest mööda, aga kui omavahelistes suhetes tekib erimeelsusi, siis vastatakse: «Ma ju saatsin sulle meili, kuidas sa aru ei saanud!»
Teise inimese ärakuulamine tundub tänapäeval suur kunst olevat. Muidugi see nõuab aega ja pikka meelt. Kiire elutempo neelab aja, nii et sageli ei jää mahti iseendagi mõtteid ja käitumismalle korrigeerida. Stress ja läbipõlemine on tavanähtused meie igapäevaelus. Üks kohustus ajab teist taga. Pidev ärevil olek teeb aga inimese peagi katki.
Minu hea tuttav psühhiaater tunnistas, et ka psühhiaatri vastuvõtule pääsemine nõuab kannatust, sest järjekorrad on pikad. Kuhu ühiskond sellises tempos välja jõuab, ei oska ennustada minagi.
Kiirelt rongilt mahaastumine on ju võimatu. Sekulariseeruv maailm dikteerib meile oma ja sellest on raske nii üle kui ümber minna. Samas on arusaadav, et püütakse elada oma turvalises heaolumullis ja mis väljaspool seda toimub, ei taheta tähele panna. See on kaitserefleks. Mõni aeg tagasi kuulsin mõtteavaldust, et deemonid on startinud. Aeg hakkavat otsa saama ja saatanal on kiire. Ajamärgid näitavad tõesti, et üldlevinud mõttelaad kaugeneb Jumalast ja kiriklikest vaimsetest väärtustest. Kirik võib ju kuulutada, et häda tuleb, aga kes seda ikka usub. Inimesed usuvad pigem ilusat valet kui karmi tõde.
Viimasel ajal on moesõnaks kiip. Kaubad on ammu juba triipkoodiga märgistatud. Nüüd on päevakorras kassid ja koerad, keda tuleb kiibistada. Hiljuti lugesin DELFIst, et umbes sada Rootsi kodanikku on lasknud endid kiibistada. Miks see vajalik on, jäi mulle arusaamatuks. Kuhu edasi? Arutatakse juba selle üle, kas sularaha kasutamine on tulevikus vajalik või tuleks sellest loobuda ja leida alternatiive. Kõik toimub ikka selle nimel, et elu võiks paremaks ja lihtsamaks minna. Elame tõesti põneval ajastul. Kus niisugused mõttevälgatused tulevad, võib meeldetuletuseks lugeda Johannese ilmutuseraamatu 13. peatükki. «Ma nägin merest üles tulevat metsalist, kellel oli seitse pead ja kümme sarve, ning ta sarvede peal kümme peaehet, ning ta peade peal olid jumalateotuse nimed» (Ilm 13:1 jj).
Äsja valisime oma kirikule uue peapiiskopi. Selle ametiga kaasneb suur ja tõsine vastutus juhtida meie kirikut ajal, mil kõik on kiires muutuses. Olen tundnud Urmast juba tema koolipõlvest, kui andsin Saue gümnaasiumis usuõpetust. Ega ta suurt küsinud ega pärinud. Tema kuulas ja eks ta oma südames tegi otsuseid, mis ainult tema enda teada. Olin üllatunud, kui ta valis vaimuliku tee. Issand oli imelisel viisil kutsunud teda oma viinamäele. Nüüd, Urmas, kus Sa oled valitud viinamäe tööliste brigadiriks, andku Jumal tarkust teha õigeid otsuseid. Me ei tea, mida tulevik toob, aga jää ustavaks, nagu Sa seni oled olnud. Usun, et Sind kantakse palvekätel ja ärme unusta ka oma endist ülemkarjast Andres Põderit. Temagi oli ustav mees omal kohal. Jumal õnnistagu meid kõiki.

Jaani_Jaan_ek2013

 

 

 
 
 

Jaan Jaani,
politsei- ja piirivalveameti peakaplan

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)