Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas suure või väikse tähega?

20.06.2012 | | Rubriik: Arvamus

Mind hämmastas sügavalt keeledidaktik Toom Õunapuu kuri ja mõnitav artikkel «Aabits ja piibel» (EK 30.05) suure algustähe (väikesel) teemal. Kangesti meenutas nõukogude aega. Kas see on tõesti meie praeguse kirjakeele kõige valusam probleem?
Minule isiklikult oli üllatuseks see, et «ametlikud õigekeelsusnormid on vääraks tunnistanud» kirjutada Piibel, Vana Testament, Uus Testament, Suur Reede, Jumala Sõna suurte algustähtedega. Tänan, sain teada. Aga ma ei mõtlegi neid hakata väikse tähega kirjutama. Hakkan vastu niisama ülbelt nagu isand keeledidaktik seda meile peale surub.
Minu jaoks on täiesti endastmõistetav, et need sõnad kirjutatakse suurte tähtedega. Need ei ole üldnimed, need on pärisnimed, ja pärisnimed kirjutatakse eesti keeles suure algustähega. Jah, aias kasvava õunapuu kirjutan ma väikse tähega, aga keeledidaktiku perekonnanime kirjutan ikka suure tähega. Kristlastel on üksainus püha raamat ja selle pealkiri on «Piibel», selle osad on «Vana Testament» ja «Uus Testament». Panin nad jutumärkidesse, rõhutamaks seda, et need on pealkirjad, seega pärisnimed. Ka Õpetussõnad kirjutan ma suure tähega.
Inimesel võib olla vana testament ja uus testament, kõige uuem ja kõige vanem testament, aga Piibli osadena on tuntud ikka Vana Testament ja Uus Testament, sest neil pole midagi tegemist ühe inimese maise vara jagamisega.
Ka Palmipuude püha peaks olema suure tähega, sest see ei ole ju sisuliselt palmipuudele pühendatud püha, see on üks kindel ajaloosündmus, nagu ka Suur Reede, Suur Neljapäev, Vaikne Laupäev, Ülestõusmispüha, sest see pole mitte meie ülestõusmise püha, kus meie üles tõuseme, vaid on jälle konkreetne ajaloosündmus. Iseasi on see, kui kirjutatakse: Kristuse ülestõusmise püha – siin on ülestõusmine tegevus ja tuleb kirjutada väikse tähega.
Mina pole küll tudengitele eesti keelt õpetanud, aga eesti keelega tegelnud olen terve elu. Ja mulle teeb valusasti haiget see, kui halb ja primitiivne on praegu meie ajakirjanduse keelekasutus. Aga Toom Õunapuu kurjustab «usumeestega», kes kasutavad keelt nii, nagu see ÕIGE on teoloogias ja kirikus!
On palju asju, mida ei saa otsustada usuhariduseta keeleteadlane. Ja kui mingile reeglile, mis puudutab mingit kindlat ainevaldkonda, selle ainevaldkonna asjatundjad ei allu, siis tuleks reeglite tegijail maha istuda ja mõtlema hakata, milles on põhjus. Kindlasti ei tee keegi seda kiusu pärast. Äkki neil on õigus?
Ükski inimeste tehtud reegel ei saa olla püha ja puutumatu. Keel on pidevas muutumises, seda ütlevad keeleteadlased ise. Püha ja puutumatu on ainult loodusseadus, mida meie ei saa muuta.
Toom Õunapuu väidab, et aabits kui kõigile mõeldud raamat on kindlasti olulisem kui Piibel, mis on oluline ainult usklikele. Kas tõesti aabits on olulisem kui Piibel? Kas aabits võiks, näiteks ainsa raamatuna, pakkuda inimesele pikaks ajaks arendavat mõttetegevust ja kas või sisukat ajaviidet? Aabits on oluline ainult neile, kes selle abil tähti kokku veerima õpivad. Minu teada on maailmas väga palju erinevaid aabitsaid, seega: aabits on üldnimetus lugemaõppimise raamatule, aga Piibel on üks kindel raamat. Praegu ilmub aina uusi «piibleid» – küll kudujatele, küll pokkerimängijatele. Kuidas siis kristlaste pühakirja nendest eristada, kui seda suure tähega kirjutada ei tohi?
Keegi ei kasuta suurt algustähte kellelegi haiget tegemiseks – sellel on ikka mõistlik põhjus ja põhjendus. Kas keeledidaktik on neilt seda küsinud? Teoloogid on üldiselt mõtlevad inimesed. Ja nad on harjunud olema valitsevast ideoloogiast sõltumatud. Huvitav, kes olid need, kes otsustasid need suured algustähed vääraks lugeda? Ja miks? Kas poleks mõistlikum see reegel ära muuta?
Mida tähendavad artiklis kasutatud sõnad «usumehed» ja «usutegelased»? Kas need mõisted on neutraalsed? Tean inimesi, kes kasutavad neid pigem pejoratiivsetena elik halvustussõnadena.

Malle Pärn
,
Eesti Keele Kaitse Ühingu liige

Teemad: ,

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)