Esileht » Mitmesugust » Hingehoid »

Kas see on lahkukasvamine?

28.03.2012 | | Rubriik: Hingehoid

Olen tänu Eesti Kirikus ilmuvale rubriigile saanud juba paraja hulga kirju, mille kirjutajatel on ühel või teisel viisil tekkinud olukord, mis justkui nõuaks abikätt või nõuannet kõrvalt. Tänase kirja autoriga olen vahetanud mõtteid veidi pikemalt, seepärast on nüüd võimalik tema nõusolekul avaldada kiri, milles on informatsiooni just nii palju, et mõni teeots võiks juba kätte paista nii nõu andjale, saajale kui lugejaile.
Tere! Minu nimi on Triin, olen 29aastane ja kahe väikese lapsega kodus. Olen sattunud mõnikord lugema teie väljaannet internetist ja avastasin seal nõuanderubriigi. Ma ei tea tegelikult, kas kirjutan üldse õigesse kohta, mul justkui ei ole eksistentsiaalseid probleeme, ma ei ole kristlane ega koguduseliige, aga selles mõttes mulle meeldib, et ei pea tuttavate ees kurtma, ja see on hea… Mind isegi ei huvita nii väga, kas leht minu elust kirjutab või ei, ma tahan lihtsalt normaalset elu, aga minu praegune seda küll ei ole…
Olen oma mehega koos elanud juba 8 aastat, meie lapsed on praegu 2 ja 4 aastat vanad; põhimõtteliselt peaks kõik nagu sujuma, aga mul on lihtsalt NII JUBE TÜDIMUS peal, et jookse või peaga vastu seina. Mina olen lastega kodus, hoolitsen ja kokkan, mees tuleb õhtul, sööb kõhu täis ja parimal juhul võtab mõnikord natuke lastega tegelda.
Ma ei ole tahtnud ka pikalt viriseda, aga mõnikord on tunne, et ma ei kuulugi enam oma mehe maailma. Vahepeal kahtlustasin, et tal on keegi teine, sest tuli ette nädalalõppe, kus ta ära oli. Jube masendus on, ei teagi, mis teha. Olen kuulnud öeldavat, et mõnikord kasvataksegi lahku, ja midagi pole teha.
Triinu esimesest kirjast saadud info ei hõlma just kõike, aga ometi on seda nii palju, et veidi asjade üle arutleda. Kindlasti on tegu tubli ja toimeka inimesega, kes oma kohustustega hakkama on saanud. Kirjast selgub, et peres kasvab kaks last, kes on sündinud üsna väikese vahega, ning see on nõudnud emalt lisajõudu nende eest hoolitsemisel ja nendega tegelemisel.
Võib-olla on lastega koos olemise periood olnud varasema kooseluga võrreldes hoopis teistsugune, mil aega jagus ka kahekesi olemiseks. Mida ma küll siinses loos, kui nii võib nimetada, näen, on see, et abikaasadel ei ole enam jõudu ja oskust omavaheliseks suhtlemiseks, millele hakkab lisanduma iseenda produtseeritud mõte, mis ei pruugi tõele vastata.
Alustada võiks sellest, et üle vaadata, millised ressursid on olemas. Kaheksa aastat kooselu ja kaks last on innustavad, aga kooselu kvaliteeti saab muuta paremaks, kui püüda tekitada enam ühisosa läbi jagamise ja kogemuste vahetamise, aga miks mitte ka kohustuste jagamise (ka vanaemade või teiste lähedastega). Nii võib ka öelda, et kui teie soov koos olla on ühine, siis tuleb sellesse ka ühiselt panustada ja omavahel suhelda.
Mari Paenurm

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)