Esileht » Uudis » Esilehe pealugu pildiga »

Kas saab Jumalat poliitiliselt teenida?

22.08.2012 | | Rubriik: Esilehe pealugu pildiga


Viru-Nigulas tuldi kokku rukkimaarjapäeval, 15. augustil neitsi Maarja uinumise püha palves pühitsema, nii nagu aastal 1988, kui lauldi koos Eestit vabaks ja mõeldi, kuidas luua kristlasi ühendav liit.

24 aastat hiljem said kokku paljud toona osalejad, kes vahepeal palju nii kristlikus kui ühiskondlikus töös korda saatnud. Ajavahe tagant on huvitav vaadata tänastele tegemistele, kristliku elu võimalustele ühiskonnas.
Avapalvust pidasid õpetajad Avo Kiir ja Villu Jürjo. Mälestati osalenuid, kes nüüdseks igavikku kutsutud. Näitleja Toomas Suuman esitas oma luuletuse, kuidas hädasolija ei märka, et Jumal teda süles kannab.
Tuletame meelde, et järelkajana 15. augustile 1988 loodi sama aasta detsembris Eesti Kristlik Ühendus, millest hiljem kasvas välja meie esimene vaimulik erakond.

Kristlaskond on märkamata
Praegu on kristlasi erakonniti laiali, tavaliselt on nad ka oma erakonna sees pigem vaiksed kui millegi algatajad või eestvõitlejad, mõtiskles vaimulik Urmas Paju. Ta usub, et käesoleva poliitilise raami sees peaks püüdma teha maksimumi. Kuldse kesktee mõtet toetas ka Viru praost Peeter Kaldur: «Mina ei välistaks ilmalikke poliitilisi organisatsioone, aga neile ilmselt ei peaks pearõhku asetama.» Vaimulike poliitiline aktiivsus pole taunitav, kuid olgu läbimõeldud.
Päevamuresid, mida kristlike väärtuste kandjad saaks poliitika kaudu lahendada, on siiski palju. Kaplanaadid püsivad ainult justiitsministri määrusel, oleks vaja oma seadust. Loomisel on haiglate kaplanaat, praegu juriidiliselt sama õhukesel pinnal. «Tingimata peab osalema poliitilistes parteides, tegema koostööd kohalike omavalitsustega,» resümeeris Urmas Paju.
Tänu kristlaste osalusele poliitikas meil üldse ongi kaplanaat ja 24. veebruari palvus. Arvuliselt küllalt suur kristlaskond on märkamata, kõvahäälse minoriteediga arvestatakse. Pühakodasid ei suuda kogudused üksi ülal hoida, samas on nad muinsuskaitse all.
Poliitikust kristlasena tuntud Vootele Hansen väljendas lahendust vajavaid muresid mõtlemiseks: kuidas peatada koolis õpetatav kosmopoliitsuse idee, kuidas anda töötavale emale rohkem võimalusi oma lastega koos olla? Unustamata sügavamas hädas olijaid, ütles Villu Jürjo: «Räägin veel ingeri rahvast, kes ilma igasuguse erakonnata peab võitlust olemasolu eest üldse ja on olemas kõige kiuste.»

Inimene on igas rollis sama
Avo Kiir meenutas apostel Pauluse sõnu, et tuleb teha häid tegusid. Sellest on kasu ühiskonnale, ligimesele ja lõpuks tegijale enesele. Villu Jürjo päris hiljem: «Kas tõesti tulime täna siia kokku individualistliku kristluse idee kuulutamiseks?» Kiir vastas, et puudutas pigem üksikisiku rolli ühiskonnas, pidades seda oluliseks.
Toomas Suuman küsis: «Miks me 24 aastat tagasi koos olime? Kogu maa. Ilma institutsioonideta!» Kui Jumal poleks olnud osaline, ei oleks ka meie riiki, lõpetas Suuman. Vootele Hansen arvas oma rahulikul moel: «Mina ei näe, et inimene oleks pühapäeval kirikus üks, neljapäeval erakonnakoosolekul teine, valimiskasti ees hoopis kolmas. Ta on ikka seesama, täidab erinevaid kohustusi.»
Vaimulik Tiit Kuusemaa: «Praegust maailma poliitilist arengut nähes ei peaks mingil juhul panustama demokraatiasse, seda Jeesus meilt ei oota. Demokraatia süvenevat kriisi ei saa peatada, selle Achil­leuse kannaks on võrdsuse idee. Ebavõrdus on selles maailmas paratamatu; Jumala maailmas, kirikus see leeveneb.
Jeesuse õpetus sisaldab nn sotsialistliku ümberjagamise võrdsustavat ideed ja kirik rakendab seda ilma parteidetagi. Kui aga inimene tahab olla nii vaba, võrdne, et Jumal hakkab teda segama, rakendub sotsialism, demokraatia. Sealtpeale, kus inimene eirab Jumala meelevalda, hakates ise jumalaks, veabki asi viltu. Ühiskondlikult aktiivne kristlane võiks eelistada küll hästi toimivat kirikut parteile, mis on olemuselt vildakal vundamendil.»
Abielupaar Sanne ja Priit Sild on leidnud, et poliitika ja kirik ei sobi hästi kokku. Selles maailmas on asjad suhtelised: kui president või peaminister on hea koguduseliige, ei tee see tingimata poliitikat paremaks. Kui klassijuhataja on kristlane, siis lapsed ikka sellest kuulevad. Nad tahaks, et kirik midagi teeks, et TV3 programmist kaoks «nõidade» saade. Teisalt – elu on õpetanud: maailma ei muuda, muuta saan iseennast.
Juune Holvandus

Kristlased poliitikas:
17.12.1988 loodi ENSVs kristlasi ühendav Eesti Kristlik Liit
1989 sai programmitoimkonnast poliitikatoimkond,
12. mail loodi Kadrinas esimene kodanike komitee
30. juunil 1989 põhikirjamuudatuse järgi sündis poliitiline Eesti Kristlik-Demokraatlik Liit
EKDLiga mitteühinenud lõid 17.08.1989 sõltumatu Eesti Kristliku Ühenduse, mis on sulandunud nii poliitikasse kui mujale

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)