Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Kas religioon on olemas?

10.02.2021 | | Rubriik: Kultuurielu

Mullu ilmus eesti keeles Wilfred Cantwell Smithi raamat „Religiooni tähendus ja ots“. Tõlkinud Mihkel Niglas. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2020, 450 lk.

Arvustuse pealkirjas esitatud küsimus võib tunduda provokatiivne, kuid sama provokatiivselt mõjus omal ajal ka arvustatav raamat ise. Selle autor, Kanada religiooniteadlane Wilfred Cantwell Smith (1916–2000), on üks neist uurijaist, kes on tõstatanud kriitiliselt küsimuse, kui põhjendatud on tänapäevastes religiooniuuringutes mõiste „religioon“ kasutamine. Näitab ju tolle mõiste ajalooline analüüs, kuivõrd kardinaalselt on see mõiste teisenenud. 

Andmata siinkohal ülevaadet religiooni mõiste ajaloost (põhjalikult käsitleb seda oma raamatus Cantwell Smith, ülevaatlikult ka käesolevate ridade autor raamatus „Sõnum teisest maailmast. Mis on kristluse põhisõnum“), olgu vaid öeldud, et vanade roomlaste religio tähendus oli hoopis kitsam ja konkreetsem, kui seda on tänapäeva teaduses universaalsusele pretendeeriv mõiste „religioon“. 

Ajaloolased, kes töötavad ühe ajastu ja kultuuri empiirilise materjaliga, teavad juba ammu, et „suured üldistused on halvad üldistused“, kuid ometi ei suuda ka nemad neist reeglina loobuda. See ei ole aga vabanduseks, et loobuda kriitilisest refleksioonist oma teadusharu põhimõistete üle, mida teeb ka Cantwell Smith. Tema suurim panus religiooniuuringutesse on radikaalsus, millega ta kutsub üles diskuteerima religiooni mõiste ja selle kasutamise üle. 

Tema seisukoht, et mõiste „religioon“ on „eksitav, ebavajalik ja moonutav“ ning et seepärast võiks religiooniteadus sellest üldse loobuda, on ärgitanud tänini kestvaid ja tänast religiooniuuringute paradigmat tugevalt mõjutanud (ja mõjutavaid) diskussioone religiooni mõiste ja ka teiste religiooniteaduse mõistete üle. 

See diskussioon on toimunud pikemat aega juba ka valdkondades, mis kuuluvad käesolevate ridade autori pädevusse – nii vaieldakse selle üle, kas on põhjust rääkida „kristlusest“ või „kristlustest“ mitmuses, sest arusaamad sellest, mis on kristluse põhisisu, kas kristluses on kõik õpetuslikud seisukohad võrdse kaaluga või ei, on nii kardinaalselt erinevad ja nagu näitab ajalooline materjal, pole see olnud teisiti ka näiteks esimesel kolmel kristlikul sajandil (Manfred Clauss, Christoph Auffarth). 

Vaieldakse selle üle, kas „gnostitsism“ on adekvaatne mõiste väga erinevate õpetuste ja ideede üldnimetusena (Michael A. Williams, Karen L. King) ning kas ei peaks „antiikreligiooni“ või „kreeka-rooma religiooni“ asemel rääkima hoopis „antiikkultuuri teatud aspektidest, mida me nimetame „religioosseteks““ (Veit Rosenberger). 

Käesoleva arvustuse raames ei ole võimalik arutleda nende põhjendatud küsimuste üle. Põhjendatud on käesolevate ridade autori meelest ka Cantwell Smithi kriitika religiooni mõiste kui sellise aadressil, sest nagu ta oma raamatus näitab, on mõiste aluseks olev sõna (ld religio) pärit ühest kultuurist (st Vana-Rooma kultuurist), kusjuures juba seal kasutati seda erinevates tähendustes, mõiste praegune tähendus on aga välja kujunenud kristlikus kultuuriruumis ja see on hoomatav veel nüüdki, kuigi mõistet on aina enam laiendatud ning sellesse on püütud absorbeerida kõikmõeldavaid teistest kultuuridest pärit nähtusi. 

Cantwell Smith juhib õigusega tähelepanu tõsiasjale (millele on juhtinud tähelepanu ka näiteks Uku Masing ja Siegfried Morenz), et mõistele „religioon“ ei leia adekvaatset tõlkevastet peaaegu ühestki vanast keelest; erandiks on araabia keel, kus esineb pärsia laensõna dīn (olgu siinkohal nimetatud, et Cantwell Smith on ka islamiuurija), kuid see vaid kinnitab Cantwell Smithi väidet, et islami käsitlus „religioonist“ on mõjutatud kristlikust käsitlusest ning et juba varakult puutus islam kokku ka muinaspärsia mõttemaailmaga. 

See annab põhjust rääkida „religioonist“ kui õhtumaises kultuuriruumis välja kujunenud kontseptsioonist, mida on heuristilise vahendina rakendatud ka õhtumaisest kultuuriruumist kaugete (India, Hiina, Jaapani, Kolumbuse-eelse Ameerika, Ekvatoriaal-Aafrika, koloniseerimiseelse Austraalia ja Okeaania) religioosse elu kirjeldamiseks.

Me ei pea tingimata nõustuma autori ettepanekuga asendada mõiste „religioon“ mõistetega „usk“ ja „kumulatiivne traditsioon“, kuid järelemõtlemine mõistete üle, mida me igapäevaselt kasutame, aitab kindlasti kaasa nende mõistetega tähistatud nähtuste sügavamaks mõistmiseks. Seetõttu on Cantwell Smithi raamatu ilmumine eesti keeles igati tervitatav ja seda võiks lugeda iga religioonist huvituv Eesti inimene.

Jaan Lahe,

religiooniloolane

Ükski, kes on pannud käe adra külge ja siis vaatab tagasi, ei kõlba Jumala riigile! (Lk 9:62)