Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kas pea või jalgade või südamega?

19.11.2014 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Olen kuulnud kummalist lugu sellest, kuidas üks terava keele ja sulega Ameerika ajakirjanik küsinud kord katoliku kiriku kardinalilt, et miks te ometi oma paavsti piinate. Viidanud siis selgituseks, et Johannes Paulus II on juba liikumisega tõsiseid raskusi ja kirik võiks ta pensionile saata. Kardinal vastanud, et võib-olla teie riigi pea töötab peamiselt jalgadega, aga meie kiriku pea töötab küll peamiselt peaga.
Mäletan, kuidas peapiiskop Jaan Kiivit tegi kõik, et meie kiriku seadus lubaks EELK peapiiskopil minna 65aastaselt emerituuri. Mõned aastad hiljem, kui ta ise 65selt emerituuri läks ja väga lühikest aega pärast seda veel elas, tundus, nagu ta oleks peapiiskopi ametiajale vanusepiiri eest võideldes aimanud, kui vähe talle endale antakse aega pensionipõlve veeta.
Kolme päeva pärast saadab EELK emerituuri tema järglase. Kui peapiiskop Andres Põderi käest on küsitud, kas ta oleks valmis veel kirikujuhina jätkama, on küsijad saanud selgeid eitavaid vastuseid. Vaid tema teab, mis on selle kindla eitamise põhjused. Teised võivad vaid aimata. Ei tema ega tema eelkäija kuuekümne viieselt emerituuri mineku põhjused ole nende jalgades ega peades. See ei ole kerge amet.
Liiga palju on sellist, mida peapiiskopilt oodatakse, ja liiga vähe on seda, mis tagaks ka parimatest parima juhi puhul neid tulemusi, mida kirikus ja kirikult praegu oodatakse. «Töö tellija materjalist!» See ei ole ainult mõne rätsepa õiglane ütlemine. Tallinna piiskopi Christian Agricola isa, Soome piiskop Mikael Agricola rõhutas, et vaimulik peaks tegelema kolme asjaga: palvetama, jutlustama ja ennast harima (lugema, õppima).
Tänapäeval kurdavad paljud EELK vaimulikud, et hoopis muud tegevused võtavad neilt pea kogu aja ja kaks nendest kolmest olulisest saavad liiga vähe aega. Jutlustamist ei jäeta, aga kui enese harimine ja palved jutluste kõrvalt kaovad, võiks jutlustaminegi pigem kaduda.
Mis vahenditega, milliste hoobadega saab kirikupea pöörata meie kiriku vaimulikud meie põhitegevuse juurde? Kuidas tagada kiriku töötegijatele elamisväärne palk ja pension? Need on vaid mõned küsimused mitmekümnest, mille lahendamist oodatakse uuelt peapiiskopilt ja tema meeskonnalt.
On selgemast selgem, et nädala pärast peab EELK kirikukogu valima meie kirikule uue peapiiskopi. Kandidaate õnneks on, aga esimest korda selle aja jooksul, mil olen kirikus teeninud, kuulen veel nädal enne valimisi, et paljud ei oska otsustada. Kaalutakse kandidaatide paljusid plusse ja mõnda miinust, aga paljud on väitnud, et selget eelistust neil veel ei ole. Üks kandidaatidestki väidab, et ka temal pole täit selgust, kas ta ikka peaks kandideerima või mitte. Pole siis ime, et paljud valijadki ei ole selgust saanud ja kirikukogu esimene päev võib tuua veel uusi kandidaate.
Millist peapiiskoppi EELK vajab? Vastus sõltub sellest, millisena me tänast EELKd näeme. Kas räägime ikka veel kõikjal kohalolevast suurest rahvakirikust, loeme oma rahvale moraali ja sulgeme silmad paljude kiriku ja iseenda puuduste ees või taipame, et vaid üksmeele saavutamine, oma nõrkuste tunnistamine, inimesi puudutavad jutlused ja paljud palved võivad veel muuta meie kiriku rahvale ja Jumalale vajalikuks.
Kui olen inimeste ootustest püüdnud kokku panna selle, milline peaks olema uus peapiiskop, siis on selge, et sellist inimest pole meie kirikus ega ka kogu maailmas olemas.
Ükski peapiiskop ei suuda meie kirikut muuta, kui selle kiriku vaimulikud ja teised töötegijad pole valmis muutuma. Meid ei nõrgesta naisvaimulikud, vabamüürlased ega homoseksuaalid. Meid nõrgestavad palumata palved ja kaklused, üksmeele vähesus ja allumatus. Meid ei tee tugevamaks liturgia või seaduste muutmine, vaid meeleparandus, usk, usaldus, alandlikkus ja hoolimine.
Kui oleksime poolegi sellest energiast, mida oleme oma kirikus kulutanud vaidlustele, kaklustele, vaenlaste otsimisele ja nende vastu võitlemisele, tarvitanud kodukülastustele, koguduseliikmetega ja üksteisega hoolivale suhtlemisele, üksteise tunnustamisele ja palvetamisele, võiks iga teine meie vaimulikest seda kirikut juhtida haljale aasale ja hingamise veele.
Äkki peaks paluma kõigil, kelle jaoks on meie kiriku tulevik südameasi, järgmistel päevadel kuni uue peapiiskopi valimiseni 26. novembril olema senisest enam palves ja ehk isegi paastuma, et meie kirik võiks muutuda ja meie kirikukogu võiks muutuvale kirikule valida Jumalale meelepärase juhi ja me ise muutuksime Temale meelepäraseks.

AIALISA 2006

 

 

 
 

Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)