Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas pagulaste mured on tähtsamad kui oma rahva mured?

09.09.2015 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Olen jälginud tähelepanuga pagulastega seotud arvamusavaldusi ja probleeme. Küsimus ei ole kristlaste jaoks lihtne. Meil tuleb ilmutada ligimesearmastust nende vastu, kes on sunnitud oma kodumaalt lahkuma elu päästmiseks. Kas ikka kõik on põgenenud elu päästmiseks või on parema elu otsijad? Kui palju on põgenike hulgas väljaõppinud terroriste, kui paljud on Eesti suhtes sõbralikud? Miks põgenikud riiki sisenemisel keelduvad andmast sõrmejälgi? Kas nad soovivad siin ka kohaneda või on Eesti neile vaid ajutiseks hüppelauaks rikkamasse riiki jõudmiseks?
Luteri kiriku käesirutus sotsiaalministeeriumile, aitamaks pagulaste probleemi lahendada, tundub esmapilgul armastusväärne olevat. Kui aga mõtelda, mida pagulaste vastuvõtt kaasa võib tuua, ei saa ideest olla nii vaimustatud. Meie lähiriigid on põgenike põhjustatud ebameeldivusi talunud.
Augusti alguses Rootsis Helsingborgis toimunud folkloorifestivalil Europeade osalesid ka Eesti rühmad, sealhulgas Saku vallast. Kõik oli ilus, kõikide maade esinejad tundsid end ühise sõbraliku perena. Kuid ühte koolimajja majutatud eestlastele ja ungarlastele kujunes ühest ööst õuduste jada. Öösel ründasid koolimaja põgenikud, kes norisid tüli sinna majutatud eestlaste ja ungarlastega. Viimased langesid isegi füüsilise vägivalla ohvriks. Olukorra lahendamiseks viidi eestlased ja ungarlased ära uude majutuskohta. See aga ei rahustanud märatsejaid, kes püüdsid nüüd seda koolimaja põlema pista. Õnneks suutis kohale jõudnud tuletõrje koolimaja päästa.
Malmös on põgenikega pidevalt probleeme, mis on lõppenud autode süütamise, poodide rüüstamise ja kohalike elanike peksmisega. Raske on seda nimetada tänuks kõige eest, mida Rootsi riik ja rahvas on põgenike heaks teinud.
Probleemidest põgenikega kuulsin ma ise Norras 2012. aastal Põhja- ja Baltimaade teaduskonverentsil viibides. Kui majanduspõgenikud Poolast ja mujalt Euroopa riikidest olid sulandunud Norra ühiskonda täielikult – valdasid norra keelt, nende lapsed käisid koolis koos norra lastega, elasid norralaste keskel jne, siis islamiusulised elasid eraldi oma getodes, kus nad olid ise peremehed, kus valitses täielikult islami mentaliteet, kombed ja tavad, sealhulgas aumõrvad jne.
Norra keelt nad ei soovinudki õppida, norra kultuur neid ei huvitanud, küll aga olid nad rahulolematud riigipoolsete toetuste suurusega – korraldasid vastuhakkamisi riigivõimule.
Kas tahame sellist tulevikku? Kui ei, siis tuleb migrantide vastuvõtmisel ka luteri kirikul olla väga ettevaatlik, nagu kirjutab 2. septembri Eesti Kirikus austatud teoloog Malle Pärn.
Nende hurjutamine, kes ei ole nõus pagulasi Eestisse lubama, apelleerides sellele, et ka eestlasi võeti Teise maailmasõja eel vastu nii Rootsi kui mujale, pole asjakohane. Olen ise näinud Rootsis puust barakke, milles pagulastest eestlased elasid ja metsatööd tehes perele ülalpidamist teenisid. Külmal talvel seal ilmselt tuba soojaks ei saanud. Rootsi riik ei pakkunud eestlastest pagulastele selliseid häid toetusi, nagu praegu Euroopa Liit ja vastuvõttev riik on sunnitud tegema. Need ei ole võrreldavad olukorrad.
Otsustajad kirikutes, ärge olge lihtsameelsed, hoolitsege rohkem oma rahva, eriti lasterikaste perede ja vähekindlustatud inimeste eest! Nende olukorra parandamine olgu esikohal!
Heino Lõiveke,
Püha Vaimu koguduse liige

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)