Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas oleme liiga ettevaatlikud?

14.09.2010 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Lehtede langemisega saabuvad millegipärast alati ka muremõtted, mis suvises palangus jäävad tavaliselt tagaplaanile. Mure saabuvate külmade ja sellega seotud probleemide pärast lasub vaimulikel ühtemoodi nii linnas kui maal. Ent muresid jagub muidugi mõista ka ilma pakaseta.
Igaüks võitleb, nagu oskab ja suudab, aga mitte igaüks ei oska ega suuda võidelda nii kaua, kuni lõpuks tööpostil hinge heidab. Võib ju olla, et sellisel juhul puudub missioonitunne või tahe tööd teha. Võib ka olla, et reaalne olukord käib lihtsalt üle jõu.
Iseenesest on vaimulike väsimine ja koguduste hingitsemine juba liiga äraleierdatud teema. Ometi jääb lahenduste otsimisest hoolimata tunne, et veel on olemas ressursse, mida me justkui ei söanda kasutada või mille kohta arvame, et need ei sobitu vaimuliku maailmaga.
Küllap olemegi kohati liiga ettevaatlikud. Näiteks kiriku ja riigi lahususest hakatakse pasundama niipea, kui ilmneb mõni katse koostööd teha. See, et kirikud ühel päeval lihtsalt kokku vajuvad, ei näi justkui kedagi häirivat. Vaevalt aga kõlavatest hüüdlausetest hoolimata keegi sisimas päris nõnda arvab. Arukad inimesed saavad ju aru, et religioon ja sellega seonduv on samamoodi ühiskonna oluline osa nagu mis tahes muu valdkond. Kui me aga ise seda olulisust veendunult ja kõigutamatult ei reklaami, ei saa ka loota, et meid ühiskonnas aktsepteerima hakatakse.
Vaimulike tegutsemine riigipoliitikas tekitab samuti vaenulikku reaktsiooni, jättes mulje, et kirikuringkond on omaette nähtus ja peab selleks ka jääma.
Paraku tundub, et ka me ise oleme hakanud seda uskuma ning ennast vahel riigile teadlikult vastandama. Ometi oleme ju kõik Eesti Vabariigi kodanikud ja meil on õigus kaasa rääkida oma riigi arengus. See ju ongi demokraatia põhimõte.
Ajaloos on olnud aegu, kus kirik oligi praktiliselt poliitiline institutsioon. Mitte sinna ei peaks me tagasi minema, küll aga võib-olla leidma viisi, kuidas riigi arengu seisukohalt rohkem kaasa rääkida ja sealjuures ka enda olulisust enam teadvustada.  
Lähenevad riigikogu valimised panevad mõtlema, et meiegi hulgas on erineva parteilise kuuluvusega vaimulikke. Ehk võiks nende ühine panus olla kiriku nähtavaks tegemine riigi tasandil? Võitleme ju igaüks oma ideede ja unistuste teostumise nimel – kiriku ja tema probleemide esiletoomine, vastavate eelnõude koostamine ning ettepanekute tegemine leiab kunagi kindlasti ka kõlapinda.
Peame agaramalt otsima riigikogusse kandideerijate hulgast neid inimesi, kes on valmis esindama meie huve ning keda saaksime omalt poolt toetada. Selge on see, et sakraalhooned juba iseenesest kannavad meie riigi ajalugu ning arhitektuurilist väärtust ja nende hoidmine pole ju ainult meie ülesanne.
Kiriku ja riigi lahusus ei tähenda seda, et me ei või panustada teineteise tegemistesse. Vaikne kannatamine paraku positiivset tulemust anda ei saa. Ma arvan, et oma arvamuse ja murede avalik väljaütlemine saab lähenevate valimiste valguses tõukeks parema koostöö poole ka riiklikul tasandil.


Anna-Liisa Vaher
,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)