Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas oikumeenia või allianss?

03.08.2007 | | Rubriik: Arvamus

Oikumeenia ja allianss ei ole sünonüümid, pigem antonüümid. Pühakirja valguses tähendab oikumeenia uuestisündinud kristlaste südamete ühtsust Püha Vaimu initsiatiivil. Seda ma nimetaksin allianssmeelsuseks.

Tänapäeva oikumeenilist liikumist iseloomustab matemaatiline väikseim ühine nimetaja. Kui allianssi võiks iseloomustada organismina, siis oikumeeniat pigem organisatsioonina. Oikumeenia eeldab printsiibis kompromisse, misjonikäsu täitmise asemel dialoogi, kus kõik on konsensuslik, kokkuleppeline.

Oikumeenilist liikumist iseloomustavad sellised terminid nagu tolerantsus, rahupürgimused, humaansus, õiglus ja loodus- ning keskkonnasäästlikkus. Vastavalt humanismile on inimene oma olemuselt hea – need head inimesed tuleb kõigist religioonidest saada ühise oikumeenilise mütsi alla. Üksikisiku huvid on keskpunktiks, vastavalt motole: «Hea on see, mis mulle on hea!»

Oikumeeniline liikumine on nakatunud postmodernismist, mistõttu absoluutset tõde pole mõtet otsida kristlaste Piiblist. Ma ei tea, kas seda on juba tehtud, aga ettepanek oli luua religioonide nõukogu, kus astuvad dialoogi kristlased, moslemid ja juudid.

Praegune Kirikute Maailmanõukogu (World Council of Churches, oikumeeniat rõhutav, asutatud 1948. a Amsterdamis 351 delegaadi osavõtul 148 kirikust. – Toim.) peasekretär Samuel Kobia on seadnud religioonidevahelise dialoogi prioriteediks. Samas hoiatab ta fundamentalistide eest, kelle all peetakse silmas religioonidevahelise dialoogi kritiseerijaid.

Oikumeeniline liikumine otsib endale sobivat jumalat, kes vastaks kõigi religioonide esindajate põhivajadustele. Oht on nimelt selles, et inimesest võibki saada jumala uus nimi. Tänane oikumeeniline liikumine ei tähenda olemasolevate õpetuste ja traditsioonide kokkuliitmist, vaid uue maailmavaate loomist.

Oikumeeniline liikumine erineb allianssliikumisest veel selle poolest, et kaovad piirid uuestisündinud ja nimekristlaste vahel. Oikumeeniline liikumine võib kergesti eksiteele viia, sest siin kasutatakse termineid, mis kõlavad väga vaimulikult, religioosselt ja piibellikult.

Piibel ütleb, et Jumala Vaim tunnistab ühes meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed – jumalalaste ühendus on võrreldav allianssliikumisega (evangeelse alliansiga), mis ei baseeru ainult piiblisalmide korrektsel tsiteerimisel, vaid Jeesuse isiku vahetul tundmisel.

Oikumeenilise liikumise eesmärgiks on Jumala riigi ehitamine maa peale, mis on vastuolus pühakirja kanoonilise kontekstiga.

Religioonide segunemine (teadlik ärasegamine) ehk sünkretism on Kristuse kogudusele palju suuremaks ohuks kui «võitlev» ateism. Uus Testament ütleb üheselt, et Jeesus on ainuke tee Jumala Isa juurde. Maailmaülene religioon on ettevalmistavaks verstapostiks maailmaülesele poliitikale, majandusele, julgeolekule ning rahandusele. Need on tagasipöördumatud globaalsed protsessid. Kõike tehakse ju rahu, õigluse ja üldinimliku heaolu nimel – järgides põhimõtet, et eesmärk pühendab abinõud.

Olgu siinkohal kõiki Eesti kristlasi ühendamas ristilöödud Kristus. Jeesus on maailma ainus lootus.

Ramo Pener,

Paide metodisti koguduse pastor

Kommentaar

Jeesuse igatsus ja palve oli, et tema järgijad edastaksid usku Jeesuse isikusse, mis võimaldaks, «et kõik oleksid üks» Jumalas, nagu Isa ja Poeg on Jumalas lahutamatult ühtekuuluvad, mis omakorda teeks võimalikuks, «et maailm usuks» (vt Jh 17:20–21).

Sellest veendumusest lähtuvalt sai 1846. aastal Inglismaal alguse ka evangeelne allianssliikumine. Tänaseks on selle liikumisega ühinenud 128 rahvuslikku allianssosaduskonda (nende seas Eesti Evangeelne Allianss), moodustades omakorda 7 regionaalset võrgustikku (nende seas Euroopa Evangeelne Allianss), mis ühendavad Ülemaailmse Evangeelse Alliansiga kokku umbes 420 miljonit usklikku.

Kui 19. sajandi keskel sündinud allianssliikumise fookuses oli paljuski evangeelne kuulutus ja misjonitöö vastandina modernistlikele evolutsioonilistele ja revolutsioonilistele progressiideedele, siis 20. sajandi keskel kaasnes pärast suuri maailmasõdu populaarsust kogunud ülemaailmsete inimõiguste, ühinenud rahvaste organiseerimise ja kristliku oikumeenilise liikumisega ühtlasi kasvav pettumine modernistlikus universaalnägemuses.

Nii võib ka 1948. aastal asutatud Kirikute Maailmanõukogu näha nn rohujuure tasandil allianssliikumisega võrreldes pigem eri kirikute tippjuhte, konfessionaalseid traditsioone ja teoloogilisi diskussioone ühiste ümarlaudade taha toova ametliku suhtlemise foorumina.

21. sajandi algust vapustanud «tsivilisatsioonide sõjaseisukorras» on aga Kirikute Maailmanõukogu osutunud religioonidevahelise dialoogi arendamisel möödapääsmatuks partneriks.

Eesti kogemuses on allianssliikumine ja oikumeenia teineteist pigem täiendanud kui vastustanud. Vaevalt saab kumbagi süüdistada sünkretismis. Pigem lähtuvad mõlemad selgelt kristlikest veendumustest ja eesmärkidest, üks keskendudes evangeelsele tööle, teine kiriku kui niisuguse ühisele teenimisvalmidusele sekulaarses ühiskonnas, sõltumata konfessionaalsetest piiridest. Eesti Kirikute Nõukogul ja Eesti Evangeelsel Alliansil on ka mitmeid ühiseid algatusi, näiteks kas või rahvuslike palvushommikusöökide korraldamine.

Mis tahes usuline traditsioon, seega ka oikumeeniline ja allianssliikumine, näikse arenevat läbi kahesuguse kriitika: traditsioonisisese ja traditsioonivälise. Mõlemal juhul on võimalik seniseid praktikaid kinnistada või uuendada. Läbi kirikuloo on osutunud eluks vajalikuks mõlemad. Küsimuseks jääb, kumb tee on konkreetsel juhul Kristuse tee.

Meego Remmel,

Eesti Evangeelse Alliansi president

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)