Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kas õige elab usust?

11.09.2002 | | Rubriik: Jutlus

Heebrealastele 10, 35–39
Mitmete rahvaste muinasjuttudes on motiiv, kus kangelane peab kedagi päästma või kätte saama mingi varanduse, ja otsitav asub teisel pool nõiutud metsa. Tark annab kangelasele nõu ja ütleb, et läbi metsa on võimalik minna ainult ühel tingimusel: mitte mingil juhul ei tohi vaadata tagasi, ükskõik, mis siis selja taga ka toimub. Kes tagasi vaatab, hukkub.
Muinasjutud on enamasti õnneliku lõpuga ja teeleasuja jõuab kohale. Piibli jutustus põgenemisteekonnast Soodomast Soari jätab Loti naise soolasambast monumendina meile meenutama kaotuse hinda – tema vaatas tagasi.
Heebrea kirja 10. peatükk on manitsuskõne meile, kes oleme asunud teele Taevalinna poole. Meile tutvustatakse teel esinevaid hirmutajaid ja ahvatlejaid, kes püüavad meid teelt väärata. Meile tutvustatakse vaenlasi, kes ootavad meie sees või ümber, ainsa sihiga hoolitseda selle eest, et me kohale ei jõuaks. Aga oleme juba asunud teele. Oleme ristimise väravast sisse tulnud ja nüüd on ainus võimalus minna edasi.
Tänase jutluse kirjakoht annab vaid lühidalt viimsed kinnitused: ärge heitke ära oma julgust! Kui lugeda Ilmutusraamatust nimekirja neist, kes hukka lähevad, siis esikohal ei ole need, kes meie meelest on suured kurjategijad, vaid esikohal on arad. Nõukogude aeg oli heaks näiteks hirmuajast. Igaühele püüti selgeks teha, et kui sa Jumalasse usud ja tema kirikusse kuulud, siis juhtub sinuga nii- ja naasuguseid hirmsaid asju. Alates avalikust häbistamisest kuni riigile ebalojaalsete inimeste nimekirja kandmiseni. Inimesed teadsid, et need ähvardused ei tarvitsenudki olla tühjad sõnad. Ometi kirik püsis, sest tal on Jumala tõotus ja need inimesed, kes jätkasid taevateed hirmutamisele vaatamata.
Hingevaenlane on nüüd pannud ette uue maski – ristiinimese kõige suurema sõbra oma. Kiites neid, kes ennast ära hirmutada ei lasknud, lubab hingevaenlane ristiinimesele, et temaga koos saab too veel paremaks kristlaseks ja tema juurest läheb otsetee Taevalinna.
Kirik on selline vanaaegne külm ja igav tee, on palju paremaid kogudusi, kus on juba palju rahvast ning kõik on nii tore ja huvitav. Ning kiusaja saak pole mitte väiksem, kui siis, kui ta ristirahvast Siberiga hirmutas. Tulemus on ju sama: inimesed on lahkunud Kristuse pühast kirikust, mis Jeesuse vere hinnaga on asutatud.
Pühakirja nõuanne on lihtne: teil läheb vaja kannatlikkust! Mitte tõmblemist parema usklikkuse või parema uskmatuse järele, vaid vaatamist usu eesmärgi poole. Ka Peetrus võis lainetel kõndida vaid seni, kuni ta silmad Jeesusel hoidis. Kui ta ennast ja laineid imestades vaatama jäi, juhtus see, mis juhtuma pidi: ta vajus vette. Jeesus ise pidi ta välja tõmbama. See on lihtne hukkumise kirjeldus: me jääme liialt kaua ennast ja maailmamerd vaatlema.
Aga maailm pakub meile usu asemele paremat uskmatust. Ta sätib meie kõrvu piltlikult öeldes oma kullakõlina ja ütleb: vaata, kui palju mul seda on. Sina oled oma Kristusega vaene kui kirikurott. Tema rahakott oli ju jünger Juuda käes. Oma kirikust kinni hoides ei anna riik sulle raha ega maksa kogudus sulle palka. Tule saa enne rikkaks ja pensionipõlves võid siis ka kirikusse kuuluda. Kas mäletame, et Kristus lubas meile Taevariigi, mis sädeleb kullas ja kalliskivides?
Selle maailma rikkus muutub järjest enam virtuaalseks. Muidugi on plastikrahaga mugav maksta. Aga kas tajume viimaks, kui habras see on, võrreldes Kristuse ülemaise Jeruusalemmaga? Ja kas näeme kiriku välises vaesuses Jumala rikkuse sära?
Tänapäeva Euroopa on sünnitanud noore põlvkonna, kes on endale taasavastanud rüütlivoorused. Mängude taga on ometi äratunnetatud väärtused: õilsus, vaprus, au… Ehk peab ka kogudus kõrvale panema alanduse halli mantli, mille varjus oleme tundmatutena oma teed rännanud. Ehk peaksime ilmutama maailmale õilsuse soomusrüüd selle säras?
Rüütlivoorused ei käi kokku kaupmehe hingega: minu jumalateenistus maksab nii- ja niimitu hõbeseeklit. Kui ma neid ei saa, siis Taevariigi pärast ei liiguta ma lillegi. Voorus on teenida Kristust, kuna Tema on teeninud meid.
Niisiis: taganemine ei tähenda suure kisaga usust loobumist. Ka kiusaja paradiisiaias ei pannud kahtluse alla Jumala olemasolu. Pigem esitas ta küsimuse, kas Jumal, meie armas Jumal tõepoolest nõuab, et ma pean kirikusse kuuluma.
Aamen.
Villu Jürjo, Narva koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)