Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kas meil on lootust?

11.05.2016 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Meie elame maailmas. Lätlased elavad päikesealuses. Meil on maailm. Neil on pasaule. Pasaule tähendab päikesealust. Võiks ehk öelda, et mis nendel viga – nemad on lõunapoolsemad. Tegelikult elame ühesuguses maailmas ja meiegi elame päikesealuses.
Sel kevadel saavad sellest ehk ka kõige suuremad pessimistid aru. Mõni ehk mitte. Üks kursuste korraldaja kurtis kunagi, et oli tagasisidelehtede hulgast leidnud ka sellise, millel kõigi asjade hindeks oli minimaalne ja märkuste lahtrisse oli lisatud: «ka kohv oli vilets!». Õnneks olid kõigi teiste hinnangud positiivsed. Lihtsalt üks elukutseline vinguviiul oli teiste hulka sattunud.
Olin nädala kõrgematel riigikaitsekursustel. Võimas kogemus. Mitte ainult esinejate väga kõrge tase, programmi väga loogiline ülesehitus, vaid ka õhkkond, mis tekkis. Imestan siiani, kuidas suudeti kõikides osavõtjates tekitada tahtmine kõigest osa võtta. Olen sealsamas Roosta puhkekeskuses osalenud ja aidanud korraldada paljusid vaimulike konverentse. Need on vajalikud ja vahvad vaimulike kokkusaamised. Ainult üks asi on mind seal kurvaks ja nõutuks muutnud. Kohalolek.
Kutsud inimese, kelle päevad on täis tähtsaid tegemisi, saja või sadade kilomeetrite kauguselt ettekannet pidama. Teed talle selgeks, kui tähtis on tema tulek neile, kes seal kohal on. Ta tuleb. Tunnise ettekande ettevalmistamiseks läheb vähemalt päev, teine sõiduks. Ettekande ajal on saalis vaid pooled konverentsist osavõtjad. Teine pool ajab kusagil juttu, räägib telefoniga, suhtleb kellegagi arvutis. Nähes samas saalis, kus oleme pidanud oma konverentse, kuidas kogu kursusest ei puudu ühestki loengust enam kui kaks inimest, sain aru, et saab ka täiesti teistmoodi.
Nüüd vist tekitasin ise päikesealusesse ühe musta pilve.
Kõrgemaid riigikaitsekursusi on peetud 34 korda. Korraldajateks Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, kaitse-, sise- ja välisministeerium. Ettekandjateks, sõnavõtjateks seekord peaminister ja mitu ministrit, kaitsevägede ülemjuhataja, erinevate riigiametite juhid, suursaadikud, paljud teised oma ala tipud. Nädala jooksul 54 akadeemilist tundi kursust, Ämari lennubaasi ja Paldiskis meie kaitselaevade külastus.
Iga ettekandega kasvas teadmine, et need, kes on kutsutud ja seatud meid, meie väikest riiki ja rahvast kaitsma, teenima, on oma ala asjatundjad ja teevad kõik, mida on võimalik teha selleks, et me ei peaks hirmu tundma. Riik teeb kõik võimaliku, et liitlased oleksid valmis meile ohu korral appi tulema ja et meie ettearvamatu käitumisega naaber ei tahaks meid rünnata.
Kuuldes, mida see naaber on korraldanud Ukrainas ja Gruusias ning millega ta tegeleb ka meie ühise piiri läheduses, kerkisid esile murekohad. Lihtne on vallutada neid, kes on lõhestunud, rahulolematud oma riigiga, oma juhtidega. Kerge on sundida korrumpeerunuid tegema oma riigile ja rahvale kahjulikke otsuseid.
Vaid üks lihtne näide. Mehed, kes Tallinna Sadamas täitsid oma taskuid, jätsid praamiehituse lepingutesse kirjutamata punktid, mille kohaselt tähtaja ületamine tooks kaasa mingeid sanktsioone. Lennuliiklus Saaremaa ja mandri vahel puudub. Praeguste praamide omanik on lubanud oma laevad lepingu lõppemisel ära viia. Mis saab siis, kui uued praamid õigeks ajaks valmis ei saa?
Küllap leitakse ka selleks mingi lahendus, kuid see ei saa olema odav. Ukrainas oldi kord kindlad, et ohu korral on neil võimalik komplekteerida väga suur armee. Tegelikkus oli kordades haledam. Paljudel puudus kaitsetahe – soov oma riiki kaitsta, sest oma ei tundunud juba ammu omana.
Meil on õnneks Kaitseliit. Oleme õnneks NATOs ja Euroopa Liidus. Suudame mitte ainult tahta teiste toetust, vaid ka ise oma osa anda. Meie julged ja professionaalsed sõjaväelased osalevad rahvusvahelistel missioonidel. Meil on valmisolek anda hulk raha kaitsekulutusteks. Kuid me teame, et kui kaotame ühenduse Temaga, kes on kõigeväeline, oleme hetkega kaotanud iga lahingu.
Mitte ainult meie kaplanitel, vaid igal vaimulikul ja tegelikult igal kristlasel on võimalik anda oma hea osa selleks, et vähendada siin, meie omas riigis virisemist, kirumist, ühiskonna lõhenemist. Meie ju teame, et ka Eestis elame päikesealuses.
Meie iseseisev riik on ime. Elame Jumala hämmastavas armus. Meil on lõpmata palju põhjust tänulikkuseks. Saame oma tegude, sõnade, suhtumise, tänulikkuse ja armastusega muuta seda pisikest maad ja tillukest rahvast. Jumal on meid varustanud vägeva sõjavarustusega. Kasutagem siis seda ja hoidkem kokku!

tammsalu3_2015

 

 

 

 
Jaan Tammsalu,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)