Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kas me tunneme Jeesust?

30.03.2005 | | Rubriik: Jutlus

Pärast seda ilmus Jeesus jüngritele veel Tibeeria järve ääres. Aga ta ilmus nõnda: Siimon Peetrus ja Toomas, keda nimetatakse Kaksikuks, ja Naatanael, kes oli Galilea Kaanast, ja Sebedeuse pojad ja veel kaks tema jüngritest olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: «Ma lähen kalale.» Nad ütlesid talle: «Me tuleme sinuga kaasa.» Nad läksid välja ja astusid paati. Ent sellel ööl ei püüdnud nad midagi. Aga koidu ajal seisis Jeesus kaldal. Ent jüngrid ei teadnud, et see on Jeesus. Jeesus ütles siis neile: «Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?» Nad vastasid talle: «Ei ole!» Aga tema ütles neile: «Heitke noot paremale poole paati, siis te leiate!» Nad heitsidki, ja ei jaksanud seda enam tõmmata kalade hulga tõttu.

Jh 21:1-6

Pealkiri kõlab kui hüüatus äratuskoosolekult, kuid probleem on olemas ka tegelikkuses. Kõikide evangeeliumite lõpuosas puutume kokku inimestega, kes ei tundnud Jeesust ära. Oleksid pidanud tundma, kuid ei tundnud.

Esimesel kohal on selles loetelus tavaliselt Maarja Magdaleena. Jooksnud ülestõusmispüha varahommikul esimesena haua juurde, peab ta seal kohatud meest aednikuks. Jeesust hauast leidmata ei kahtlusta ta midagi ja pärib Jeesuselt endalt, kas tema on Issanda surnukeha ära kandnud. Ja alles siis, kui Jeesus teda nimepidi kõnetab, avanevad silmad ja ta hüüab Jeesust oma Õpetajaks. Ei aita lohutus, et tolle aja maailmas naiste tunnistusi tõsiselt ei võetud. Teame ju, et armastus peaks olema parimaks abiliseks äratundmisel.

Järgmiseks klassikaliseks näiteks on jüngrid Emmause teel. Neid mehi kutsutakse jüngriteks, õpilasteks, kes Jeesust tema sõnades ja tegudes on palju lähemalt tundma saanud kui muu rahvas. Nüüd käisid nad tundmatu teekaaslasega päevatee, kõnelesid pühadest kirjadest ja sellest, mis juhtus nende Õpetajaga. Ja siiski nad ei tundnud teda. Alles õhtu saabudes ja öömajale jäädes tundsid nad Issanda leivamurdmisest. Nad ei tundnud Jeesust tema välimusest, ei tundnud teda ta sõnadest, alles leivamurdmine ehk sakrament avas nende silmad. Kuidas nii?

Ka tänane tekst kuulub mittetundmise sarja. Ent seekord on tegemist jüngrite enestega. See tähendab neid, kes kolm aastat on jaganud Jeesusega kogu ta elu. Ent see tähendab ka mehi, kes mitte ainult ei uskunud Jeesuse ülestõusmisesse, vaid kes mitmel korral olid ülestõusnud Issandaga isiklikult kohtunud. Ja taas ei tunne nad teda ära. Ei tunne ära isegi sellele vaatamata, et Jeesus nendega kõneleb ja süüa palub. Ei aita meid katse arvata, et koidu ajal oli äratundmiseks lihtsalt liiga vilets valgus. Ei, Jeesuses oli midagi täiesti teistsugust.

Lihtne oleks ülestõusnud Jeesuses näha vaimolendit. Maarja Magdaleenale ütleb ta oma kuulsa lause noli me tangere – ära puuduta mind! Kuid samavõrd tuntud on tema pöördumine Tooma poole: pane oma käsi ja pista mu külje sisse ja ära ole uskmatu, vaid usklik. – Ja taas järgneb üks äratundmine ja usu tunnistamine! Muide, Jeesus peab isegi vajalikuks tõestada, et ta pole vaimolend. Ta palub jüngritelt toitu ja sööb nende silme all.

Seekordses Jeesuse ilmumises peaks olema veel midagi jüngritele tuttavat. Just samal kombel oli mõni nende seast oma Issandat esmakordselt kohanud (Lk 5:1-11). Ka tookord olid mehed jäänud ilma kalasaagita. Ka tookord pidid oma ametit tundvad mehed usaldama võõrast, kelle soovitused käisid vastu kalurite ametioskustele. Ka tookord püüdsid nad võrgutäie kalu. Ja nagu toona, tõi rikkalik kalasaak rõõmuhõisete asemel kaasa patutundmise. (Tänases tekstis tunneb Peetrus ära oma alastioleku ja hüppab järve.) Vaid üks, tõenäoselt väga oluline erinevus on detailides: kui esimese kalasaagi puhul nenditakse, et võrgud rebenesid kalade suure hulga tõttu, siis nüüd kinnitatakse: «Ja noot ei rebenenud, kuigi neid oli nii palju.» Midagi oli kolme aasta kestel siiski muutunud.

Enamgi veel, meile antakse teada kalade täpne arv: sada viiskümmend kolm. Kirjatundjad on pakkunud selle arvu vasteks tollel ajal maailmas tuntud rahvaste arvu. Kas nad õigust räägivad, seda ma ei tea. Kindel aga on see, et ilma asjata seda arvu pole esitatud. Kindel on, et see noot veab ka tänapäeval kalu kokku ega rebene. Ja need, keda kokku tuuakse, on siis Jeesuse omad.

Vaatame veel üht momenti. Lisaks sellele, et jüngrid taas Jeesust ei tunne, ei saa nad aru tema küsimusest: «Lapsed, on teil midagi leivakõrvaseks?» Nad arvasid, et Jeesus vajab seda toitu. Loeme 9. salmi: «Kui nad nüüd tulid mäele, nägid nad valmis lõket ja selle peal kala ning leiba.» Jeesusel oli tuli ja kalad ja leib. Hoopis jüngrid olid need, kes leivakõrvast vajasid. Kui Piiblit enesekohaselt lugeda, siis on nimetatud küsimus tänaseni aktuaalne. Ja Issand saadab meid siis tööd tegema ja leivakõrvast hankima.

Kiusaksin ennast ja kirjasõna veelgi edasi: me kõik vajame leiba – Eluleiba, hingeleiba, leiba, mis taevast on alla tulnud ja annab maailmale elu. Aga leivakõrvast?

Uskudes kindlalt sellesse, et Piiblis ei ole ülearuseid sõnu, vaid iga kirjatäht on antud meile otsimiseks ja leidmiseks, proovin mõista seda nii, et vajame ka seda maailma. Selle maailma mitmekesisus annab elule maitse ja lõhna ja värvi. Seda maailma kasutades ehitame sellest üles Jumala templi, kuhu kogutakse kõikide rahvaste seast need, kes Issanda on ära tundnud. Aga see viimane ei juhtu niisama lihtsalt. Siiski saame abi sõnast ja sakramendist, milles Jeesus meid isiklikult puudutab. Äratundmine algab aga ilmselt mitte sealt, kus hüüame: «Sina oled ju Jeesus!», vaid sealt, kus hüüame: «Mina olen patune inimene!» Aamen.

 

Villu Jürjo,
Narva Aleksandri koguduse õpetaja

 

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)