Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas ma olen oma venna hoidja?

23.05.2012 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Kui laastavad võivad olla inimestevahelistest suhetest võrsuvad konfliktid, sellest räägivad üsna mitmedki lood kas või pühakirjast. Nii Kaini ja Aabeli kui näiteks Taaveti ja hett Uurija või siis ka Ristija Johannese ja kuningas Heroodese ja Heroodia suhetekolmnurgast võrsunud tüli kibedate viljade hoiatavad näited ei tohiks meidki julgustada üleolevalt suhtuma küsimustesse, mis puudutavad konflikte. Kui palju häda ja viletsust on põhjustanud lahkhelid kiriku ajaloos, seda on raske isegi hoomata. Jeesuse jüngridki oleks äärepealt omavahel tülli pööranud seoses kohtade jagamisega Jeesuse oodatava kuningatrooni paremal ja vasakul käel.
Möödunud nädalal kogunesid Tartusse Läänemere maade kaitsevägede kaplanid, et juba 13. ühisel konverentsil koos arutada sedakorda just konfliktide juhtimise küsimusi. Oma armastatud Läänemere kaudu oleme me naabritena seotud tunduvalt rohkemate riikidega kui maismaapiiri pidi. Meie ajalugu õpetab meile paraku aga ka seda, et sõjad ja tülid meie kodumaa pinnal on tulenenud ikka ja jälle just Läänemere-äärsete naabrite vahelisest tülist ja vaenust.
Nagu kontaktide olemasolu naabritega loob paratamatult võimaluse konfliktide tekkeks, nii suurendab nende suhete intensiivsus ja sügavus omakorda võimalust üksteist paremini mõista ja seeläbi ehk ka võimalikke konflikte rahumeelselt juhtida. Vaenulike naabrite olemasolu võib ühelt poolt olla painavaks sõjaohuks, teisalt aga on sõbralikud suhted naabritega suureks õnnistuseks. Sest eks just sõbralikus läbikäimises peitub võimalus korda saata midagi palju suuremat ning paremat, milleks me üksi omaette vaeva nähes eales võimelised ei oleks.
Konverentsi tööpäevade eesmärgiks oli ühiselt analüüsida erinevate militaarkeskkonnas ettetulevate konfliktsituatsioonide stsenaariume. Tööriistad ehk intellektuaalsed vahendid selleks pakkus meile esimesel tööpäeval meie oma suhtlemiskonflikti psühholoogia parim asjatundja professor Tõnu Lehtsaar talle omasel kaasahaaraval moel. Ekspertidena olid abiks meie kaitseväe endine peapsühholoog kolonelleitnant Harri Ints ja sõjakooli ülem kolonelleitnant Mati Tikerpuu.
Üks stsenaariumidest puudutas näiteks pühaduseteotuse küsimust. Stsenaariumi järgi tekkis väärtuspõhine konflikt sügavalt usklikul ülemal oma üksuse sõdurite ja ohvitseridega. Konflikti vallandas see, kui üksuse kabelis esinev sõdurite seas jumaldatud popartist eemaldas altarina kasutatavalt laualt risti ja pühakirja ning soovis seda lauda kasutada lavana. Kui sellisest käitumisest šokeeritud ülem kontserdi lõpetada ning kabeli tühjendada käskis, oli kaplani ülesandeks püüda peatada nördinud sõdurite ning püha viha täis ülema konflikti edasine eskaleerumine.
Nagu Moskva Lunastaja Kristuse kirikus toimunud punkpalvus tekitas meie meedias vastakat vastukaja, nii ei olnud ka ülaltoodud stsenaariumile kaplanitel lihtne lahendust leida. Professor Lehtsaar tõi juba eelmisel päeval selgelt välja tõsiasja, et erinevate väärtuste kokkupõrke korral ei ole ratsionaalsete argumentidega just väga palju peale hakata. Viimaks jäigi stsenaariumi puhul lahendamata dilemma ülema pühaduse eest võitlemise sisemise kohustuse ja sõdurite moraali ja võitlusvõime ning nendest tulenevate tagajärgede eest hoolitsemise vahel. Kogu vaidlusalune temaatika jäi aga kaplaneid painama sedavõrd, et võeti vastu otsus kuulutada ülejärgmise konverentsi peateemaks just nimelt pühaduse piiride küsimus.
Kaplani ülesanne on kanda hoolt nii ülemate kui sõdurite usulise ja vaimse maailma terviklikkuse ning ka moraali eest. Mõlemast sõltub nii sõjalise ülesande täitmise edukus kui viimselt ka inimeste elud. Kolonel Tõnis Nõmmik rõhutas pidulikul konverentsi lõpetamise jumalateenistusel oma jutluses, et kaplanite ülesanne on teenida oma sõdureid igal ajal, vaatamata kõikvõimalikele keerulistele probleemidele ja oludele. Kaplanil ei tohi hetkekski tekkida küsimust, kes on tema vend ja kas ta peaks olema oma venna hoidja. Ühteviisi tuleb teenida nii ülemaid kui sõdureid ning vajadusel ka vaenlastest sõjavange. Ning keerulistes tingimustes tuleb kaplanil täita ka lepitaja rolli, sest nagu Paulus on kirjutanud korintlastele, oleme me uus loodu, milles kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud ja andnud meile lepitusameti. Hoidkem oma õdesid ja vendi nii lähemalt kui kaugemalt ning leidkem üles meisse pandud lepitussõna, mis on ülem kui kogu ratsionaalne mõtlemine.

Taavi Laanepere
,
kaitseväe peakaplan

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)