Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Kas küülik või lammas, liha või kala?

28.03.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Kaetud pühadelaud Riia kodaniku kodus lihavõttepühadel 20. saj alguses. Tegemist on eksponaadiga Riia juugendstiili muuseumis, mis uusima muuseumina Läti pealinnas avati 2009. aasta 23. aprillil. Muuseum asub korteris, kus 1907. aastani elas ja töötas kuulus Läti arhitekt Konstantīns Pēkšēns (1859–1928). Liina Raudvassar

Ülestõusmispühadega saab läbi kuus nädalat kestnud paastuaeg ja kristliku kiriku üheks kõige suuremaks pühaks kaetakse pidulaud. Mida aga pühadelauale panna ja kuidas lauda katta?

Raamat „Tähtpäevi läbi aastasadade“ ütleb suure reede kohta: traditsiooniline toit on kala. Järgneva vaikse laupäeva kohta kirjutab Piret Õunapuu raamatus „Pühad ja kombed“, et see on pühademunade värvimise päev, sest juba järgmisel hommikul pidi ilus muna anda olema. Pühadehommikul oli kombeks valmistada munaputru: patta pandi koort ja võid, löödi juurde toored munad ja klopiti pidevalt, et segu tükki ei läheks. Valmis putru määriti leiva peale. Nii õpetab meile rahvakombestik.
Jäneseliha oli väga populaarne toit, mida sõi enamik piibliaja rahvaid, kinnitab piibliaja toitude raamat. Neid kasvatati ja nuumati spetsiaalselt söömiseks. Hiinas sümboliseerib jänes naiselikkust ja pikaealisust, keltidel ja germaanlastel on ta kuu- ja jahijumalanna atribuut, Põhja-Euroopas sümboliseerib päikesetõusu ja uut elu.
Siiski ei olnud juutidel luba jäneseliha süüa ja see keeld on kandunud edasi kristlusesse, sest jänest on seostatud iharusega. „Ometi ärge sööge neist [---] jänest, sest ta mäletseb küll mälu, aga tal ei ole sõrgu – ta olgu teile roojane,“ kirjutatakse 3. Moosese raamatus 11:6.

Hea lambuke
Lammast kasutati toiduks samuti juba väga ammu, mida kinnitavad nii arheoloogilised väljakaevamised kui ka lambaliha sisaldumine paljude rahvaste retseptides.
Lambal on kindel ja oluline koht ka kristlikus traditsioonis. Juba pühapäevakoolis õpitakse laulma „Ma olen väike karjane“ ja Jeesusest kui heast karjasest on Piiblis korduvalt juttu.
„Aga oma rahva ta saatis teele nagu lambad ja juhtis neid nagu karja kõrbes; ja ta juhatas neid nõnda, et nad olid julged ega olnud hirmunud“ (Ps 78:52–53), „Ja teie olete mu lambad, mu karjamaa kari, teie, inimesed. Mina olen teie Jumal, ütleb Issand Jumal“ (Hs 34:31) pühakirjas.
Pakun siinkohal välja ühe juurviljadega lambaliha valmistamise retsepti, mis on mõeldud neljale sööjale. Vaja läheb 500 g lambaliha, natuke õli, 10 küüslauguküünt, rosmariinioks, musta pipart ja soola. Vaja on veel 300 g kaalikat, kaks porgandit, sibul ja 2 dl valget veini. Liha lõigata paksudeks viiludeks ja pruunistada pannil. Maitsestada soola ja pipraga, tõsta ahjupotti ning hautada veinis koos tükeldatud juurviljadega 185 kraadi juures.
Valisin välja just retsepti, kus liha hautamiseks kasutatakse veini, sest Paulus kirjutab Timoteosele: „Ära joo enam vett, vaid kasuta veidi veini oma kõhu ja sagedaste põdemiste pärast.“ (1Tm 5:23) Piiblis märgitakse veini ka kui inimese südame rõõmustajat (Ps 104:15). See ei ole muidugi üleskutse ohtralt veini pruukida, sest Pauluski kirjutab efeslastele: „Ja ärge joovastuge veinist, millest tuleb liiderlikkus, vaid saage täis Vaimu“ (Ef 5:18). Joogiks võiks pigem olla piim, sest see sümboliseerib vaimutoitu ja kirikut.

Mitte ainult kõhule
Ilus komme on pühade ajal laud kaunistada. Js 52:1–2 võib lugeda: „Ärka, ärka, ehi ennast oma jõuga, Siion! Pane selga oma ilusad riided, Jeruusalemm, püha linn!“ või lauliku sõnadega: „Aulikkus ja auhiilgus on tema palge ees, võimsus ja ilu on tema pühamus. Taevad rõõmustagu ja maa ilutsegu!“ (Ps 96:6 jj)
Kui nädal varem, palmipuudepühal, tõime tuppa pajuurvad, siis ülestõusmispüha pidulauale võiks värvitud munade kõrvale ehteks panna nartsissid, mida peetakse jumaliku armastuse ja igavese elu sümboliks. Sest Jeesus ütleb: „See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimasel päeval mina äratan ta üles.“ (Jh 6:40)
Rita Puidet

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)