Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas kuskil on sool, mis ei tuimu

13.04.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Ajalehte ega interneti uudistelehekülgi lugeda ei julge. Küll on Etioopias viiskümmend kirikut maha põletatud, Liibanonis seitse eestlast röövitud, kirikusse pomm pandud.
Need on teod, mida inimesed üksteisele teevad. Ja siis – maavärin ja tsunami Jaapanis. Ja teised aastast aastasse korduvad loodusõnnetused. See on see, mida Jumal teeb. Või on ka nende tegude taga, mida inimesed üksteisele teevad, Jumal? Või on Jumal nad maha jätnud saatuse hooleks? See viimane oleks hirmus variant küll. Meie teame seda.
Me mäletame nälga, küüditamisi, vabaduseiha ja viha võõrvõimu vastu. Mäletame vaikset alistumist ja südames hõõguvat lootust: ükskord algab aega… Mäletame hirmu ja põnevust jõululaupäeval kirikusse või Kuperjanovi hauale minnes. Ja seda uskumatut tunnet, kui ühel hommikul levis kuuldus, et Brežnev on surnud. Meenuvad naljakad seigad noortega, kes tavaliselt selle jutu peale küsivad: kes see Brežnev oli? Nii küsivad nad ka kommunismi ja stalinismi kohta.
Aga paistab, et Euroopa on kõik raskused ja hädad unustanud. Millal neil viimati hädaajad olidki? Jah, II maailmasõja ajal küll, aga see lõppes üle 60 aasta tagasi, mis tähendab, et mitu põlvkonda ei tea sõjast midagi. Ega näljast, vabaduseihast, hirmust. Mõnest riigist läks sõdagi suhteliselt kergelt mööda. Nii polegi imestada, et inimesed muutuvad laisaks ja unustavad Jumala. Kirikud müüakse maha ja kirikute sisustus jagatakse laiali (küll mitte Eestis).
On tegusid, mida ma ei mõista: kui muslimid Euroopas omavolitsevad või omasooihalejad astuvad altari ette. Lihtsalt see, et nimekiri ajaga aina pikeneb ja täieneb, on vägagi kõnekas.
Tuleb meelde üks aastatetagune lugu, mille jutustas Saksamaal tudeeriv kirikumuusik. Leedust pärit luterliku kiriku organist pidi Saksamaal oma õppesessiooni kestel mängima ühe lesbipaari laulatusel. Ta keeldus. Selle peale tõusis sakslaste poolt kisa taevani – kuidas teie, baltlased, julgete teisiti mõelda? Me koolitame teid oma raha eest, järelikult peate te nüüd ka mõtlema nii, nagu meie. Nad õigustasid end sellega, et peab ju teisi mõistma ja ligimest armastama.
Aga äkki peaks vahelduseks Jumalat ka armastama? Või vähemalt püüdlema selle poole?
Siinkohal tuleks tähele panna ühte ohutendentsi, mida raha võim võib tekitada küll. Kes maksab, see määrab ka mõtlemise. Vähemalt arvab maksja enesel õiguse olevat meilt sarnast mõttemaailma nõuda. Et mõtetest lähtuvad sõnad ja teod, siis ei pruugi me ühel heal päeval enam tähelegi panna, kui tegutseme juba sarnaselt selle maailma viisiga, mis praegu põlgusväärsena tundub. Võib-olla ei olekski vaja kurta toetusraha vähenemise või kadumise üle?
Kui mitmed Euroopa riigid on demokraatia tõttu oma usu kaotanud, kirikud maha müünud, siis kas kuskil on järel püha seeme, mis hoiaks alles esivanemate usu? Kas on kuskil see sool, mis ei tuimu, vaid teeks teisigi soolaseks? Kes need on? Meie. Balti riikide piiskopid olid ainukesed koos paari Aafrika riigi kirikupeaga, kes julgesid samasooliste abielude vastu arvamust avaldada.
Me püüame oma kirikuid taas üles ehitada. Isegi siis, kui ilmalik võim seda ei toeta, nagu näiteks tegi kultuuriministeerium, kus kuluaarides lepiti kokku, et kogudustele kontserdikorraldustoetust põhimõtteliselt ei anta. Kus projektikirjutajad tõsimeeli arutavad, millist sõna projekti kirjutades kasutada, et see hindajaid vähem ärritaks ja väga kõrva riivavalt ei kõlaks: kirik või kogudus. Hoolimata sellest, et pühapäevastel jumalateenistustel on mõnel pool inimesi ühe käe sõrmede jagu, või sellest, et mitmed kogudused ei suuda oma õpetajat üleval pidada.
Kõige selle kiuste me ei tohi muutuda läägeks. Me peame alles hoidma oma esivanemate usu ning leidma need kümme õiget, kes rahva eest kostaks. Kes rahvaste eest kostaks ja maailmale meelde tuletaks, et Jumal on püha.

Tuuliki Jürjo
,
kirikumuusika liidu juhatuse esimees

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)