Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas kristlane on pedagoog?

17.04.2002 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Väidetavalt ei saanud noored vanasti abielluda, kui nad kirikuõpetaja juures katsumisel lugeda ei mõistnud. Mis otstarve lugemisel abieluõnnele oli? Ega muud, kui eeldus lastele katekismust ja Piibli-raamatut õpetada.
Katekismuse kodualtaris paneb Luther Efesose kirja sõnadega vanematele südamele kasvatada lapsi juhatamise ja manitsemisega Issanda tahte järgi.
Kas tänased laulatatavad oskavad ja tahavad seda ülesannet täita? Kas selles nähakse kristlase kohustust või üksnes ülearust agarust, mis isiklikule usule midagi ei lisa, pigem võtab ära lapse vabaduse kõike ise avastada ja otsustada? Viimane seletus lähtub pigem küll ateistlikust hirmuajastust või isiklikust laiskusest kui pedagoogilisest tarkusest – siis poleks kooligi vaja.
Ülesannete diferentseerumisega ühiskonnas on haridus- ja kasvatusküsimused paljus delegeeritud koolile. Kui aga koolis puudub usuõpetus? Jääb üle pühapäevakool.
Kas meie lapsevanemad oskavad pühapäevakoolis näha võimalikku alternatiivi ja võrdväärset täiendust üldhariduskoolile? Kas oleme suutnud kujundada hoiakut, et kristlase lapsele on pühapäevakool, juhul kui koolis usuõpetus puudub, sama hädavajalik! Või on see lihtsalt huviharidus, mingi hobi või ajaviide?
Mäletan veel nõukogude-aegset Poolamaad, kus kirikute teadetetahvlil rippusid usuõpetuse tunniplaanid ja õpilaste nimekirjad nagu ehtsas koolis. Peale riikliku kooli lõppu, kus usuõpetust polnud, tulid õpilased kirikusse, kus sarnaselt pühapäevakooliga anti usulist haridust. Seda peeti kristlikes kodudes endastmõistetavaks kohustuseks.
Võibolla tundub, et usulise kasvatuse ja õpetusega saab tänapäeval iga lapsevanem ise hakkama. Samas kogeme jänni jäämist kasvõi emakeelega. Kodune usuline eeskuju (nagu ka keelekasutus) on mõistagi väga oluline, siiski ei asenda see kvalifitseeritud usulist õpetust.
Kas ei tuleks leerilapsi ja abiellujaid ette valmistades rohkem rõhutada kristlase pedagoogilist ülesannet, neid selleks ka metoodiliselt paremini ette valmistades? Kas ja kuidas võtta laps kirikusse kaasa, ilma et ta seal teisi segaks ja samas end hästi tunneks? (Lastejumalateenistus on ju pigem erakorraline kui korraline sündmus.) Kuidas innustada palvetama või äratada huvi Piibli vastu?
Vastutus lapse sideme eest Jumalaga on nii suur, et Jeesus kõneleb veskikivist, mis oleks õige riputada selle kaela, kes seda takistab ning ta meresügavusse heita. Kui kristlik kasvatusülesanne ei ole kogu ühiskonna normiks, peab see seda enam saama iga kristlase normiks. Usk on küll vabatahtlik – nagu vabatahtlik sõjaväkke minek –, kui aga ollakse kristlane, tuleb vastuvaidlematult täita oma kohust nagu sõduril sõjaväes, võidelda iga positsiooni, iga maalapi pärast.
Selline võitlus käib ka noore põlvkonna pärast. Üksnes siis ei kaota me oma lapsi maailmale, kui võidame nad Jumalale.
Andres Põder, assessor

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)