Esileht » Online » Online artiklid »

Kas kodumaa muld on nüüd kadunud väärtus?

08.11.2014 | | Rubriik: Online artiklid

Ilmar Jaksi novellis „Kodumaa muld” võtab peategelane kodumaalt põgenedes padjapüüriga kaasa kodumaa mulda ja hakkab seda eksiilis müüma saatusekaaslastele. Kui kodunt kaasavõetu saab otsa, ei ole kaupmehel sellest suurt lugu – muld on muld, kuni soovijaid jätkub. Oluline on ostja teadmine, et see peotäis mulda, mida kodus rituaalselt säilitada või lahkunule viimsel teekonnal kirstukaanele panna, on pärit kodumaalt – maalt, kus on kinni esivanemate juured; maalt, kuhu oleme ikka soovinud saada maetud, kui meile antud aeg kord otsa saab. Nõnda nagu on kirjutanud Lydia Koidula luuletuses „Mu isamaa minu arm”: su rüppe heidan unele, mu püha Eestimaa! Olgu siinkohal mureliku suuga meenutatud, et poetessi põrm maeti küll tema 60. surma-aastapäeval Metsakalmistule ümber, kuid tema abikaasa ja varakult surnud lapse põrm puhkavad seniajani üsna troostitu väljanägemisega perekonna hauaplatsil Kroonlinna kalmistul.

Kalmistust kui kodupaiga sümbolist on kirjutanud etnoloog Aivar Jürgenson Siberi eestlaste näitel,1 väites, et kalmistus ühinevad kodupaiga geograafiline, sotsiaalne ja ajaline mõõde. See on paik, kuhu kuuluvad lahkunud omaksed. Inimene, kes tajub enda ühtekuuluvust omastega, tahab kuuluda nendega kokku ka pärast surma ja seepärast saada maetud nende juurde. Kodumulda kaasas kandes – selle kohta on eri kultuuridest palju näiteid – kannab inimene kaasas kodumaad ja korrastab seeläbi ümbritsevat võõrast keskkonda (Jürgenson, op. cit.).

Edasi loe Sirbist.

Seadus on ju antud Moosese kaudu, arm ja tõde aga tulnud Jeesuse Kristuse kaudu. (Jh 1:17)