Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas kirikut häbenetakse?

01.04.2004 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Viimasel ajal on hakanud siit-sealt kostma, et nõukogude aeg on tagasi tulnud. Inimesed häbenevad kirikut. Kipuvad ära koguduste juhatustest, liikmeannetused jätavad lihtsalt maksmata. Kas kirikut on või teda pole – ükskõik.
Omal ajal lasksid riigiametnikud Ambrosius, Cassiodorus ja Gregorios Suur end valida vastu tahtmist piiskoppideks, sest see võimaldas olla inimestele kasuks (Arnold Toynbee, Uurimus ajaloost, lk 501j). Nüüd ei tunta kirikust mingit kasu.
Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku preester Meletios Ulm ütles ükskord, et kõige suurem võit, mille saavutas ateistlik süsteem, oli see, et kirikut enam ei armastata. Mitte see, et enam ei usuta! Luther ja usupuhastus õpetavad meile, et kirikut ei saagi alati uskuda. Kirik võib eksida, kohati isegi (ajutiselt) usust taganeda.
Ka eksinud kirikut võidakse aga armastada, ka kahtlejate inimeste poolt. Olen ammu imestanud, kogedes seda, kuidas karjalasoomlased – muidu tavalised ilmalikud inimesed – pidasid pühaks kirikut minu kodulinnas Türil.
Miks siis kirikut häbenetakse? Põhjusi võib olla palju, kuid nimetagem kolme.
Esimene on intellektuaalne. Kogu elu on läinud sinnapoole, et enam ei teata, kui palju sisaldab kiriku sõnum tõde, kui palju iganenud mõttelaadi. Kes ei kardaks jääda lolliks või narriks, kui äkki kirik ongi ajast ja arust?
Teine põhjus on seotud tahtega, meie igatsustega ja taotlustega, samuti salajas tehtud tegudega, mis kardavad valgust jne. Piibel ütleb, et inimese südame mõtted on kurjad lapsepõlvest alates (1Ms 8:21). Häbenetakse iseennast.
Kolmas põhjus puudutab tunnet. Häbenetakse ilmselt seda, mis avalikust elust on eemale tõrjutud: minevikus näiteks seksi, tänapäeval kirikut või religiooni üldse, mis kuuluvad privaatsfääri.
Ükskord soovis üks noorepoolne ja moekas, aga juba elukogenud naine pihtida mulle millestki intiimsest, millest ta seni polnud julgenud rääkida mitte kellelegi. Vanaaegse inimesena mõtlesin, et ei tea, mis nüüd küll tuleb… Minu suureks üllatuseks hakkas ta häbelikult jutustama oma usulistest elamustest – taolistest asjadest, millest vanad usumehed (ja -naised) kuulutasid avalikult.
Ühtlasi aga demonstreeris see kõnelus veelkordselt, et usust kui niisugusest ei pääse keegi. Kui pole Jumalat, võtab tema kohal istet keegi teine. Kui ei usuta enam kirikut, usutakse midagi muud.
Edeni aias tundis inimene esmakordselt häbi, kui püüdis varjata Jumala eest oma iseseisvust (1Ms 3:7jj). Praegu häbenetakse kirikut samal põhjusel, et säilitada oma (usuliste elamuste) piiramatu privaatsus ja iseseisvus.
Kas inimesed võiksid taas hakata armastama kirikut, selle asemel, et häbeneda seda? Vahel tundub, et mõni häbeneb ka oma armastust kiriku vastu. Nii nagu oli Peetruse armastus häbelik Jeesuse suhtes (Jh 21:15jj).
Õigem oleks küll Pauluse öeldu: «Ma ei häbene evangeeliumi, sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub» (Rm 1:16). Või Jeesus: «Jumala riik on lähedal, parandage meelt ja uskuge evangeeliumisse» (Mk 1:15).
Viimselt on aga hea ka Peetruse talitusviis, kes esmalt küll häbenes Jeesust, pärast aga häbenes seda, et oli reetnud Jeesuse. Ta jooksis välja ja nuttis nagu väike poisike, kes igatseb varjule emme sülle (Mk 14:72).
Millal inimesed ometi lakkavad häbenemast, et ka täiskasvanuna on võimalik meelt parandada, vaateid muuta ja uut elu alustada? Millal taibatakse, et ka möödunut on võimalik muuta: see langeb olematusse niipea, kui temast lahti lastakse.
Arne Hiob, assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)