Kas jõulueelne rahu või rahutus?

13.12.2006 | | Rubriik: Määratlemata

Mida lähemale jõulupühad jõuavad, seda vilkamaks inimeste tegevus muutub. Advendiküünalde süütamise ja üksteisele rahu soovimisega kujuneb selles maailmas paljugi helgemaks ja inimsõbralikumaks. Märkame tavalisest rohkem neid, kellega koos jagame jõudu eluvankri vedamisel.

Kuid näeme ka rahutute inimhingede aktiivsuse tõusu, nagu teatud aastaajal võime täheldada looduses esinevaid tuulepuhanguid. Ei jää varjule needki, kes oma mittekristlaseks olemist just pühade eel mitmeski erinevas vormis väljendavad.

Kui Evangeelne Allianss ja Eesti Kirikute Nõukogu korraldasid pärast esimest advendipühapäeva palvus-hommikusöögi, siis leidus kohe neid, kes püüdsid ettevõtmist kommenteerida pila ja pahatahtlikkusega. Miks president ja poliitikud istuvad ristiinimestega ühise laua ääres, kuid ei võta osa Juuli või Maali hommikukohvist ega aja külamehejuttu Jüri või Jaaniga. Võib-olla on president või mõni rahvasaadik seda isegi teinud, aga ajakirjandus pole sellist lugu uudisekünnist ületavaks sündmuseks pidanud.

Peapiiskop kuulutas Jõgeval välja üle-eestilise jõulurahu ja kohe kritiseeriti sellist pühade-eelset tegevust, mis olevat ärritanud ning häirinud usust ja Jumalast võõrdunud rahvakihti. Isegi rahusõnum on neile jõledus. Jeesuse ajaga võrreldes pole maailmas muutunud midagi suhtumises kurja.

Enamasti väljendavad pahameelt need, kes mingil põhjusel on elus kibestunud või pettunud. Vast isegi kadedad, et kellelgi võib südames olla rõõm ning rahu, olenemata välistest pingetest ja vaevadest. Kuid protestimisel võib isiklikust meelepahast sõltumatult olla hoopis sügavam tähendus. Isikliku maailmavaate ja religioossuse kõrval on tunda mõne pahandaja hirm, mille varjamiseks võetakse kaitseasend. Ja parim kaitse on rünnak.

Kuidas mõista ajakirjanduses levitatavat teadet, et hirmust mitte solvata jõulude tähistamisega teiste religioonide kodanikke, kaalub osa britte anda jõulupühadele «poliitiliselt korrektse» nime. Välja on käidud idee asendada «christmas» (jõulud), mis viitab Kristuse nimele, neutraalsema terminiga «winterval» (talvepüha). Londonis on mõni linnaosavalitsus juba võtnud vastu otsuse, et «christmas tree» (jõulupuu) peab hakkama kandma nime «jollytree» (rõõmupuu). Selliste sammudega loodetakse mitte sattuda moslemite viha alla (EPL 19.12.2006).

Kunagi ühel loogikaseminaril väitis ettekandja, et rahvatarkusel «targem annab järele», võivad olla kurvad tagajärjed, sest sellisel juhul on ju rumalad võimul. Kas kristlane peabki olema «tark ja arukas», kes on kreeklasele kreeklane, juudile juut ja moslemile moslem? Kui mitmeks killuks võib ennast kiskuda? Õnneks pole selleks jõudu ja enamasti ka tahtmist.

Appi võetakse aga teine nõuanne. Hoia oma usk südames, sest kristlaseks olemine on sinu isiklik asi. Eestis pole riigikirikut, mis mõne meelest tähendab, et riigiametnikud ei tohikski seetõttu kirikus käia. Ja kui mõni siiski sinna satub, siis heidetakse talle ette tema minevikku või silmakirjalikkust. Nii välistatakse võimalus, et Saulusest saab Paulus.

Kristuse sõnum julgustab meid aga usku tunnistama. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad
teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas (Mt 5:14–16).

Valgus on selleks, et näeksime teha häid tegusid. Ka jõulueelsel ajal ning püha Nikolause eeskujul – nimetult ja rõõmsa meelega. Vast see annabki rahutule südamele rahu.

Image
Einar Soone,

,

piiskop

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)