Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Kas ja kus on meil lootust?

21.09.2016 | | Rubriik: Jutlus

Jutluse aluseks olen võtnud saabuva pühapäeva teksti Moosese viiendast raamatust, milles öeldakse: «Kuule, Iisrael! Issand, meie Jumal Issand, on ainus. Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest! Ja need sõnad, mis ma täna sulle annan, jäägu su südamesse! Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes! Seo need märgiks oma käe peale ja olgu need naastuks su silmade vahel! Kirjuta need oma koja piitjalgadele ja väravatele!» (5Ms 6:4–9)
Matteuse evangeeliumi vahendusel avab Jee­sus selle Jumala antud inimeksistentsi eesmärgi veel selgemalt, mis on ka saabuva pühapäeva evangeeliumi tekstiks: «… Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega! See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane: Armasta oma ligimest nagu iseennast! Neis kahes käsus on koos kogu Seadus ja Prohvetid.» (Mt 22:37–40)
Nende tekstide üle mõtiskledes meenub mulle lapsepõlves kuuldud muinaslugu mehest, kes tahab oma elus õnne leida. Ta jätab oma kodakondsed ja kodupaiga ning läheb maailma õnne otsima. Otsingud viivad teda erinevatesse paikadesse ning paiskavad ta erinevatesse olukordadesse. Räsituna rännuteedest, otsimisest, igatsusest ning kogemustest naaseb mees väsinult koju tagasi tühjade kätega, õnne leidmata. Ning sealt, koduukse juurest, leiabki mees õnne, mis oli alati seal olnud.
Meenutades oma lapsepõlve ja noorukiiga, mis langes Nõukogude Liidu lõpukümnenditesse, leian end seal tihti olukorras, kus nii õpetajad, vanemad kui teisedki täiskasvanud mult küsisid, kelleks ma saada tahan, kui suureks kasvan. Lapsepõlv on ilus aeg, mil sa ei vaeva end küsimustega sellest, kes sa oled või mis on su elu eesmärk, see kõik tuleb hiljem. Arvan, et eneseotsingud ja elu eesmärgi otsingud kuuluvad iga mõtlemisvõimelise inimese teatud eluetappi. Olgu selleks varajane noorus või hiline eluõhtutund.
Kord linna lipuväljakul Eesti Vabariigi aastapäeval kõnet pidades rääkisin Eesti praegusest olukorrast ning tulevikust läbi statistika: iive on negatiivne, enesetappude protsendi poolest oleme Euroopas esimeste seas, väljarände osakaal rahvastiku koguarvust on küllalt suur, maapiirkonnad ääremaastuvad, absoluutse alkoholi tarbimises inimese kohta oleme Euroopas esirinnas, kristlaste protsentuaalne hulk kogu rahvastikust on Euroopa madalaim. Tulevikuhinnang on ühene: sureme välja. Kui inimese arengus on olulised enese- ja elu eesmärgi otsingud, siis ka rahva kui terviku arengus on olulised samad küsimused ja otsingud. Kas me rahvana pole veel leidnud või oleme kaotanud eksistentsi mõtte ja eesmärgi, jääb igaühe enda otsustada.
Aegade hämaruses valis Looja välja ühe rahva, andes talle teada inimeseks olemise mõtte ja eesmärgi. Ütles talle lihtsalt: armasta oma Jumalat kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma väest. Pelgalt mõnesse lausesse on kokku võetud inimese eksistentsi eesmärk. Antud eesmärgi järgimine aitas rahval üle elada Egiptuse vangipõlve; astuda Kõrkjamerre, kui Jumala tõotuse kõrval nägi silm mere vahutavaid voogusid ning selja taga vaarao sõjaväge; tulla tagas Paabeli vangipõlvest; ehitada üles purustatud tempel ning pärast tagakiusu ja hävitustööd luua 1948. aastal uuesti oma riik.
Jõulusündmuses tuleb Looja inimesena, eespool nimetatud rahva pojana, inimeste maailma ning ütleb, et Moosese vahendusel Iisraeli rahvale antud inimeseksolemise mõte ning eesmärk ei ole valitud rahva privileeg, vaid on kõigi rahvaste ning üksikisikute elu mõte ja eesmärk. Inimese Pojana teeb Jeesus Jumala armastuse kui eksistentsi eesmärgi inimmõistusele arusaadavamaks, seletades lahti Jumala armastamise tee kaasinimese armastamise kaudu. Enamgi veel, oma eluga näitab ta inimeseks olemise mõtte ja eesmärgi leidmise ja täitmise võimalikkust.
Vaevalt et keegi meist suudaks sellist korraldust kuulekalt täita, kui armastus oleks ühepoolne, pelgalt käsu korras armastamine. Looja otsib meiega suhet, milles armastuse jagamine on vastastikune. Seepärast sirutab ta inimeseks saades, oma kannatuses ja ristisurmas, ülestõusmises ning nüüd igal meie päeval oma armastavad pihud ja armastava südame meie poole ning palub meil vastata samaga. Ta ei nõua, vaid palub! Soovin Sulle, hea lugeja, jõudu ja otsustavust seada igal oma päeval eesmärgiks Jumala ja ligimese armastamine, et sellest otsusest kasvaks välja armastussuhe, mida ei võida isegi surm.
Õpetussõnad tihti ununevad, kogemus seevastu talletub tarkusena, mida ei võta meilt keegi.

Ollino_Arvet_leks

 

 

 

 

Arvet Ollino,
Saarde koguduse õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)