Esileht » Arvamused » Kolumn »

Kas ja kuidas meid mäletatakse?

06.08.2008 | | Rubriik: Kolumn

Paar nädalat tagasi kuulsin mõtet, et taevas ei suleta meie kohta käivaid materjale mitte meie surma hetkel, vaid põlvkond pärast seda. Ehk meie lõplik mõju teistele inimestele selgub mitte meie maise elu lõpus, vaid üks või kaks põlvkonda hiljem.
Endast vanema põlvkonna elust ja olust, saatusest ja käekäigust tean ma rohkem kui neist, kes on minust mitu põlvkonda eespool. Vanavanematest tean pea ainult seda, kes nad olid inimestena. Ma ei oska aimatagi, mis tunne võis neil olla noor inimene 1930ndatel aastatel, saada lapsevanemaks aastal 1942 või lahutada meelt ajal, mil televiisoritki veel polnud. Kui mulle sellistest asjadest on ka räägitud, siis ei mäleta ma sel moel mitte nende elu, vaid omandan pigem õpikulaadset teadmist. Ehkki ka sellist teadmist võib olla mitut sorti.
Teadmine Julius Caesari edukast sõjakäigust, milles hukkus miljon gallialast, ei tekita minus tundeid. Teadmine Lembitu hukkumisest Madisepäeva lahingus aga tekitab. Sest ma usun ta olevat ühe oma esivanematest. Samamoodi võtan ma õpikuteadmist 15. sajandi Eesti talupoegade eluolust isiklikumalt kui lugusid inkade ja maiade kultuurist. Nii meenutan ma oma esivanemaid ka siis, kui ma nende nimesid ei tea ega ole kuigi kindel, kui palju minu soontes voolab just nende verd.
Järelehüüdes Jaan Krossile mainis kord Rein Veidemann, et Kross tahtis end igavikku kirjutada. Kui Krossi loomingut jäädakse igavesti lugema, siis nii peetakse teda meeles küll. Inimese looming võib jääda kauaks, kuid inimene ise läheb paari põlvkonnaga ikkagi meelest ära. Suurtest loojatest saavad peagi õpikuteadmised. Ja ka looming pole päris seesama, mis inimene ise. Näiteks Jean-Jacques Rousseau tippteoseid on raamat «Émile», mida peetakse läänemaailma kasvatusteaduse alusteoseks. Kuid ka Rousseau ise tunnistas, et reaalses elus ei olnud temast sel moel laste kasvatajat. Rousseau kui inimene oli sootuks erinev Rousseau loomingust. Need, kes täna uurivad, milline inimene Rousseau siis ikkagi oli, on jõudnud kümnete erinevate seisukohtadeni ning kokkulepet nende seas ei ole. Miks? Sest nad kõik loevad ainult Rousseau kohta, aga pole Rousseau endaga kuuma teedki joonud.
ETVs näidati BBC dokumentaaldraamat 18. sajandi alguse piraadist Musthabemest. Et kindlasti ajalukku alles jääda, ei lõpetanud ta piraadikarjääri siis, kui vara oli juba küllalt, ei jätnud röövimata laevu, mis röövimiseks liiga suured ja riskantsed olid, ega põgenenud, kui oli ilmne, et tema lõpp on käes. Milleks? Et ta rahvale meelde jääks. Ja jäigi! Kõiki, kes midagi suurt teevad, meenutatakse õpikus, entsüklopeedias või televisioonis. Ehkki see «suur» ei pea olema ilmtingimata hea.
Ka lihtsad inimesed tahavad, et neid meenutataks. Teadlikult või mitte, kuid oma esivanemaid meenutades tekib tunne, justkui ka meist endist jääks midagi alles või et meie elul on rohkem mõtet. Kaua lauldi esivanematest laule ja räägiti jutte ning see innustas elama. Seejärel tuli raamat ning nende jutud, kes veel mäletasid, pandi kirja. Täna on meil fotoaparaadid ja videokaamerad. Me usume, et tasub teha kümneid tuhandeid pilte ja jäädvustada videole nii palju kui võimalik. Sest siis on «meie lastel, mida meenutada».
Kord oli mul vanaisa. Ega ma ajal, kui ta olemas oli, temast palju mõelnud. Pärast tema surma on ta mulle aeg-ajalt meelde tulnud. Mitte kui looming või suur tegu, vaid kui inimene. Veel elades ta ei teadnud, millal, kui palju ja kuidas ta mulle meelde tuleb. Enne tema surma ei teadnud seda ka mina.
Ma ei tea, kui palju on neid, kellele mina meelde tulen siis, kui olen lahkunud. Ilmselt ei tea täna ka nemad, kas üldse või mis neile siis minust meelde tuleb.

Alar Kilp

2 Kommentaari artiklile “Kas ja kuidas meid mäletatakse?”

  1. Harri Kingo ütles:

    Võib ju ka nii mõelda, et meie üle mõistetakse kohut ja meid kaalutakse meie tegude järgi. Näib, artikli avalõik just sellist vaadet esitab.

    Kuid ma arvan siiski teisiti – meid ei kaaluta meie tegide järgi, vaid meie usu järgi. Ja usu läbi saavutatu järgi – kuivõrd meis endis on olemas ja arenenud meie jumalateadvus, kuivõrd me oleme suutnud end kooskõlastada jumaliku tahtega “Olge täuslikud, nagu on täiuslik teie taevane Isa”.

    Meie täiuslikkuse määr ei ole mõõdetav mitte välisega, mittetagajärjega maailmas, vaid sellega, kes me ise oleme saanud oma tehtu, öeldu ja mõeldu läbi. See meie saavutus iseenda suhtes, mõõdetuna jumaliku täiuslikkusega, on ka ainus kaal, millega meid ära kaalutakse ja mõõt, milega meid ära mõõdetakse.

    Pole vaja muretseda, kas me kellelegi meelde jääme ja kas oleme oma eluajal ikka teinud küllalt suuri tegusid, mis kestaksid üle meie surma piiri. Me ei tea oma tegude tõelist tähendust ega ajatut väärtust ega seda, kuidas meie elu tulevikku ja kellegi teise elu on mõjutanud. Kuid meie tegude, sõnade ja mõtete tähendus ja väärtus kujundab meid endid, ja selle peale peaksime mõtlema juba siin ja täna.

    Jagada raha saab vaid see, kellel seda raha on. Jagada maailmale vaimset väärtust saab vaid see, kes seda ise endas ja iseendana kannab. Seepärast – enne kui minna maailma õigeks ja heaks tegema, inimesi õigele teele ja headuse poole suunama, peaksime mõtlema, kas me ise ikka oleme need, kes seda tegema on õigustatud?

    Jeesuse õpetuse mõte oli, et esmaselt tuleb olla õige Jumala ees – see on tagatis, et saame ka õiglaselt suhtuda oma maistesse kaaslastesse. Ja kui nii, siis pole vaja kokku arvata oma õigeid ja häid tegusid maises maailmas – küll on vaja pidevalt olla keskendunud sellele, et oldaks ise Jumala suhtes õiged, jumaliku tahtega kooskõlas.

    Kui inimene seda üha enam suudab – küll ka tema teod, sõnad ja mõtted siis õiged on, seda ilma oma tegude, sõnade, mõtete tagajärgedele mõtlemata ja neist üldse hoolimata.

    Sellist Jeesuse õpetatud suhtumist muuseas õpetas juba Laozi – taosimile alusepanija – 500 aastat varem Hiinas. Laozi põhimõte “toimi toimimata” tähendaski oma maiste tegude tegemist kooskõlas olemise algprintsiibi tao’ga, ja ükskõiksust selles osas, mis on selliste tegude tagajärjed.

  2. Margot ütles:

    Viimsest kohtust

    11 Ma nägin suurt valget trooni ning seda, kes sellel
    istub, kelle palge eest põgenesid maa ja taevas, ning neile ei
    leidunud aset.
    12 Ja ma nägin surnuid, suuri ja pisikesi, seisvat trooni
    ees, ning raamatud avati. Teine raamat avati, see on
    eluraamat. Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas
    raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi.
    13 Ja meri andis tagasi oma surnud ning
    surm ja surmavald andsid tagasi oma surnud ning
    igaühe üle mõisteti kohut tema tegude järgi.
    14 Ja surm ja surmavald visati tulejärve. See on teine
    surm – tulejärv.
    15 Keda iganes ei leitud olevat eluraamatusse kirjutatud, see
    visati tulejärve.

    Kuulsin hiljuti jutlust teemal, et kõik inimesed, kes sünnivad maailma, sünnivad surmanuhtluse alla ja ainuüksi Jeesuse vastu võtmine päästab sellest surmaotsusest. Mis on siis olulisem, kas see, et surmaotsuse all olevad imiesed meid mäletaks paar põlvkonda, või igaveses plaanis ellu jäämine? Mina eelistan Jeesust ja igavest elu.

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)