Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas hing ja ihu on kvalitatiivselt identsed?

17.06.2020 | | Rubriik: Arvamus, Lugejate kirjad

Teoloogiahuvilisena sattusin lugema usuteaduse doktori professor Elmar Salumaa koostatud „Süstemaatilise teoloogia käsiraamatut“ (2008). Märksõna „Hing ja ihu“ all on kirjas: „Hing ja ihu on piibellikus käsitluses lahutamatult seotud teineteisega ega moodusta mingit kahte omaette olevat substantsi. Mõistet hing kasutatakse seetõttu tihti pars pro toto mõttes ja tähendab lihtsalt inimest, nagu see hiljemgi usulises keelepruugis on püsinud. Kui UT ihu ja hinge kõrval kõneleb veel vaimust, siis ei mõelda selle all mingit erilist või kõrgemat psüühilist funktsiooni, vaid Jumala poolt inimesele antud Vaimu, kes on suuteline uurima „läbi kõik asjad“ (1Kr 2:10). Piibellikule käsitlusele on täiesti võõras hinge ja ihu kvalitatiivselt eraldav dualism, mis pärineb platonistlikust hingeteooriast ja sealt hiljem kristlikku mõttemaailma kadunud.“ 

Seda mõtet täiendab märksõnas „Hinge surematus“ öeldu: „Piibel mõistab inimest psühhofüüsilise tervikuna, siis kõneldakse siin surmajärgsest olemisvõimalusest vaid ühel viisil: surmast ülestõusmisena, mille Jumal on tõotanud ja mille tagatiseks on Kristuse ülesäratamine surnust ja mis Pauluse järgi on üheks Kristliku usu tugisambaks üldse (1Kr 15:14 jj).“

Tundub kummaline, et „Jumala poolt inimesele antud Vaimu“ ei peeta millekski eriliseks. Arvan, et see on vägagi eriline ja sellega on õnnistatud vaid inimliik. Mis aga puutub surmast ülestõusmisse, siis on raske ette kujutada miljardite inimeste ilmumist elusuurustena (kas sellistena, nagu nad olid surres või oma parimates eluaastates?), vaid tõenäoliselt on tegemist ikkagi inimhingede (inimvaimu) asumisega taevariiki. 

Võiks arvata, et see toimub vahetult pärast inimese surma. Või leiab see aset alles kunagi maailma lõpus? Jee­sus selgitab (Mt 22:23–33), et „ülestõusmisel ei võeta naisi ega minda mehele, vaid ollakse kui Jumala inglid taevas“. Ihu ja vaimu eristamist nimetatakse UTs korduvalt. Näiteks Jh 6:63 öeldakse: „Vaim on, kes teeb elavaks; lihast ei ole kasu millekski; sõnad, mis mina teile olen rääkinud, on vaim ja on elu.“ 

Gl 5:16–19 loeme: „Aga ma ütlen: käige Vaimus, siis te ei täida mitte liha himusid. Sest liha himustab Vaimu vastu ja Vaim liha vastu, need on üksteise vastu, et teie ei teeks seda, mida te tahate. Aga kui te olete Vaimu juhitavad, siis te ei ole käsu all. Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus …“ VTs on ühemõtteliselt öeldud, et mullast oled sa võetud ja mullaks pead sa saama, mis ilmselt peab silmas ikkagi inimese keha.

Inimene kuulub imetajate klassi, kuid oma olemuselt erineb loomariigist kardinaalselt, olles suuteline looma intellektuaalseid ja hingelis-vaimseid väärtusi, tundma õppima loodusseadusi, evima südametunnistust, valikuvõimalusi ja tõeotsinguid. Inimese ajutalitlusel on eriline tähendus mitte üksi arstiteaduse ja psühholoogia seisukohalt, vaid ka religioonide, eetika ja filosoofia aspektist. Inimesel on võimalus tunnetada ka Jeesuse Kristuse lähedust ja tuge.

Tekib küsimus: kas hing ja ihu on lahutamatud või moodustavad kaht erinevat substraati? Oleksin tänulik, kui seda küsimust kommenteeriksid pädevad teoloogid.

Hubert Kahn


Toimetuse kirjakast:

Aadress: Ülikooli 1, III k, 51003 Tartu

E-post: ek@eelk.ee

Heitke kõik oma mure Tema peale, sest Tema peab hoolt teie eest. (1Pt 5:7)