Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas ei tiksu vabaduses viitsütikuga pomm?

13.11.2019 | | Rubriik: Arvamus

Loodan väga, et 9. oktoobril riigikogu konverentsikeskuses Eesti Kirikute Nõukogu korraldatud konverentsi „Usuvabadus Eestis“ ettekanded leiavad koha kogumikus ning nendega saavad seeläbi tutvuda ka need, kel ei õnnestunud sündmusest isiklikult osa saada. Aga lisaks ettekannetele sõnastati mitmeid huvihaaravaid mõtteid konverentsi päevakavas olnud aruteludes.
Taas võis tõdeda, et lisaks vestlejatele sõltub arutlusringis mõttevahetuse tase keskustelu juhist. Kes lisaks sõna andmisele ja ärakuulamisele oskab ohjata mõttevoo kulgu ning, mis veel olulisem, suudab kuuldut paari lausesse kokku võtta, andes seeläbi toimunust meeldejääva resümee.
Just selliste asjatundjatega oli tegemist siinkirjeldatud diskussioonides. Jaanus Kangur ja Joonas Hellerma on inimesed, kes ei vaja tutvustamist, aga siinkirjutajat suutsid nad ometi üllatada eelnimetatud juhivõimetega.
Mõtetest riigi ja usuühenduste vahelisest usuvabadusest (vestlusringis rahvastikuminister Riina Solman ning üheksa kirikute nõukogu liikmeskiriku esindajad) tegi Jaanus Kangur mõjusa kokkuvõtte: elame Eestis usuvabaduse oikumeenilises paradiisis; peame aga nentima, et mugavustsoonis asuv paradiis teeb mugavaks – mida suurem usuvabadus, seda suurem on usuleigus.
Nüanssides ka erijooni sisaldavate mõtteavalduste ühisosana sedastas Kangur soovi, et tulevikku vaadates peaksime küsima, kuidas eksportida meil normaalsuseks saanud usuvabadust sinna, kus see ka tänapäeval on kitsaskohaks. Kõlama jäi seisukoht, et vabadus ei ole ainult õigus, vaid on ka kohustus ning seda viimast kiputakse headel aegadel unustama.
Noor, ent suurte ajakirjanikukogemustega Joonas Hellerma häälestas enda vestlusringi (EKNi president emeriitpeapiiskop Andres Põder ning viie poliitilise erakonna esindajad), mille ülesandeks oli vaagida usuvabaduse teemat poliitilisest rakursist, eelmises kuulduga. Ta provotseeris, et võib-olla on meil usuvabadusega kõik korras, sest kedagi see teema lihtsalt ei huvita.
Kas ei või selles tajuda pommi tiksumist, küsis ta, täpsustades: „Kui peaks juhtuma midagi sellist, mis usuteema teravamalt üles toob, siis meil puudub ühiskonnas ressurss sellega hakkama saada.“ Hellerma märkis, et Euroopa Liidu 70., sümboolne sünnipäev järgmisel aastal õigustab rääkima oma olemuselt kristliku institutsiooni juurtest. Vestlusjuht küsis, kas ja mis oleks liidus teisiti, kui kristlik aspekt oleks preambulis selgelt kirjas.
Erakonda Isamaa esindav katoliiklane Mihhail Lotman toonitas, et viide kristlikule kultuuriruumile oleks „paljud jamad ära hoidnud“, sest oleks andnud Euroopasse saabujatele selge suunise: meie ruumis peate arvestama, et see on kristlik kultuuriruum, kus valitseb usuvabadus.
Kahe erineva suunisega vestlusringi ühisosana jäi kõlama, et kiriku(te)l on kohus hoida igihaljast sõnumit nii, et ühiskonnas tekiks terviklik väärtusruum. Et kirik on tulevik, on oluline küsimus, kuidas jõuda noorteni, kes „täna on juba ammu teises reaalsuses“.
Raudvassar, liina

 

 

 

 
Liina Raudvassar,
tegevtoimetaja

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)