Esileht » Arvamused » Arvamus »

Kas EELK-l on normatiivdogmaatika?

19.10.2010 | | Rubriik: Arvamus

Hiljaaegu vapustas kiriklikku avalikkust teade, et emeriitõpetaja Heino Nurk on mõistetud süüdi usulise väärõpetuse levitamises ning tagandatud vaimuliku ametist.
Usulise väärõpetuse levitamine on raske kiriklik eksimus. Kuid taolise süüdistuse esitamine eeldaks allakirjutanu meelest, et meie kirik on väga täpselt määratlenud ja normeerinud kõik õpetust puudutavad küsimused. Paraku ei ole ükski kehtiv kirikuseadus mingi normatiivdogmaatika olemasolu sätestanud. Kiriku põhikiri nimetab küll ära kiriku õpetuslikud alused (Piibel ja luterlikud usutunnistuskirjad), kuid kirikuseadustik ei ütle sõnagi selle kohta, kuidas peab nimetatud tekste tõlgendama ja mõistma. Ja ilmselt ei ole see juhuslik, sest tegemist ei ole juriidiliste, vaid teoloogiliste küsimustega.
Luterliku teoloogia üks põhiprintsiipe on olnud algusest peale sola scriptura põhimõte – ülim autoriteet usulistes küsimustes on Piibel kui Jumala sõna, mis kõnetab meid kahes vormis – seaduse (käsu) ja evangeeliumi kaudu. Seadus näitab meile meie pattu ja kõlbmatust Jumala ees ning leiab oma konkreetse kuju kümnes käsus ning Jeesuse sõnastatud Jumala- ja ligimesearmastuse kaksikkäsus. Seadus täidab kahte funktsiooni – takistada pattu (st Jumala tahte vastu toimimist) ning tema viimne eesmärk on näidata meile meie suutmatust olla õiged Jumala ees. Jumal ise on see, kes meid õigeks mõistab (kuid ka see, kes meid käsu läbi hukka mõistab).
Luther ei kahtle, et algselt Iisraeli kogudusele antud kümme käsku kehtivad ka kristlaste jaoks. Kuid Luther on avaldanud arvamust, et kristlaste jaoks on siduvad üksnes kümme käsku ning Jumala- ja ligimesearmastuse kaksikkäsk. Ta ütleb, et ülejäänud käsud on mõeldud vaid juutidele. Kõik tema kaasaegsed seda seisukohta ei jaganud. Nii väitis näiteks Andreas Karlstadt, et VT-s leiduv keeld valmistada pilte ja kujusid (2Ms 20:4) on siduv ka kristlastele. Luther lükkas taolise tõlgenduse tagasi. Samal seisukohal oli ta ka mitmete puhtust ja söömisega seotud tavasid puudutavate käskude ja keeldude suhtes, mis on osaliselt relativeeritud juba UTs. Nii otsustati juba apostlite kontsiilil (Ap 15:1-31), et ristiusku ületulnud paganaid ei tule lõigata ümber.
Seega – Luther ei kahtle VT käsu põhimõttelises kehtivuses, kuid küsimus on kehtivuse ulatuses. On ju praegugi kristlikke rühmitusi, kes peavad patuks nt sealiha söömist või piltide ja kujude kirikutesse paigutamist.
Teiseks – Lutheri jaoks ei ole kõik Piiblis leiduv võrdse kaaluga. UT oli tema jaoks kaalukam kui VT, evangeeliumid ja apostlite kirjad kaalukamad kui ülejäänud UT kirjutised. Lutheri käsitluse järgi sisaldab Piibel endas küll konkreetseid käske ja keelde (norme), kuid ta rõhutab, et Piibel pole eeskätt seaduseraamat (nagu ta oli juutidele), et viimane sõna ei kuulu käsule, vaid evangeeliumile ning et kriteeriumiks kogu Piibli hindamisel on see, kas see "ajab meid Kristuse poole".
Ja kuigi nii käsk kui evangeelium on Lutheri jaoks Jumala Sõna, st Tema ilmutus, rõhutab ta nende kvalitatiivset erinevust – erinevalt tollasest katoliiklusest, kes nägi UTs lihtsalt "uut seadust" (ld lex nova).
Lutheri järgsel ajal muutusid paljud rõhuasetused Piibli mõistmisel ning 16. ja 17. sajandi teoloogias hakkas levima nägemus sellest, et kõik tekstid Piiblis on võrdse kaaluga. Hilisemas teoloogias see vaateviis hüljati ning toimus tagasipöördumine Lutheri piiblimõistmise juurde. Vahepeal, 18. ja 19. sajandil, tekkis uus tegur, mis hakkas mõjutama Piibli tõlgendamist – selleks oli tänapäevase piibliuurimiste tekkimine, mis hakkas Piiblis nägema Jumala ilmutuse kõrval aina enam Piibli ajaloolist ja kultuurilist, s.t inimlikku aspekti.
Tänapäevases Euroopa luterlikus teoloogias on selline vaateviis Piiblile peaaegu üldtunnustatud – üksnes paljud vabakogudused ning ultrakonservatiivsed vaimulikud ja koguduseliikmed ei taha seda tunnistada. Nende nägemus Piiblist on jäänud 17. sajandi tasemele, mille üks iseloomulik tunnus oli uskumus, et Piibel pole eksimatu vaid vaimulikes asjades, vaid ka kõiges muus (ajaloolised faktid, inimeste kooselu korraldavad reeglid jne). Piibel pole viimase 1500 aasta jooksul muutunud ja kindlasti on olemas seisukohad, mis on kristlaste enamusele nii endastmõistetavad, et nende üle ei diskuteerita.
Need on ristiusu kesksed tõed – et on Jumal, kes on Looja; et Ta on ilmunud Kristuses; Kristuse ristiusurma lunastav tähendus ja Tema ülestõusmise reaalsus; patu reaalsus ja lunastus patust, mida pakub vaid Jumal Jeesuses Kristuses. Kuid paljudes muudes asjades on muutnud mitte ainult arusaamad, vaid ka veendumused.
Kahtlemata on tõsi väide, et Piibel suhtub homoseksuaalsetesse vahekordadesse taunivalt. Kuid juba aastakümneid juhib suur osa piibliteadlasi tähelepanu sellele, et Piiblis on ka muid nähtusi, mida Jumal sallib või lausa käsib, kuid mida me seletame tänapäeval tolleaegse ühiskonna ja antiikse Vahemere kultuuri pärandina – näiteks orjapidamine või naise allutatus mehele. Seega võib öelda, et meie arusaam Piiblist on aja jooksul muutunud.
Ja kui meie kiriku õpetuslikeks alusteks on ka usutunnistuskirjad, siis ei tähenda ka see seda, et meie vaimulikud peaksid õpetama 16. sajandi teoloogiat. Kogu luterliku teoloogia ajalugu on olnud Piibli ja usutunnistuskirjade jätkuv tõlgendamine, mis arvestab muutuvaid olusid ning ka meie endi evangeeliumi-mõistmise arengut.
Et teoloogiline väide "homoseksuaalsed suhted on patt" ei ole samal tasandil väitega "vaid Kristus on Lunastaja", sellega nõustuvad ilmselt isegi fundamentalistid. Probleem on aga selles, et ka paljude heteroseksuaalsete teoloogide jaoks asub väide, et "homoseksuaalsed suhted on patt" pigem samal tasapinnal väitega, et Jumal lubab orjapidamist ja patriarhaalne peremudel on kõigiks aegadeks siduv jumalik norm. Neid väiteid mõistetakse ajalooliselt, kuid ei peeta enam tänapäeva kristlaste jaoks siduvaks.
Ajaloolisest piibliuurimisest ei tulene automaatselt järeldus, et homoseksuaalsed suhted ei ole patt, kuid tänapäevane teaduslik arusaam Piiblist ühendatuna Lutheri astmelise piiblimõistmisega annab selliseks seisukohaks võimaluse. Seepärast on allakirjutanu veendunud, et homoseksuaalsete suhete patuks pidamine ei ole enam väljaspool kriitikat ja kahtlusi seisev usutõde (nagu ta oli seda minevikus ja on tänapäeval näiteks roomakatoliku kirikus), millele peab pimesi alluma, vaid väide, mille üle võib diskuteerida ja omada erinevaid seisukohti. Aga neid seisukohti tuleks hoolikalt põhjendada – nii nagu ka vastupidiseid seisukohti – ei piisa vaid viitest Piiblile ja kirikupärimusele.
Paraku ei ole meie kirikus selle probleemi dogmaatilise, eetilise ja hermeneutilise uurimisega tegeletud. Seni kuni seda pole tehtud ja kuni meie kirikul puudub ühtne normatiivne dogmaatika ja hermeneutika (õpetus Piibli tõlgendamisest ja õigest mõistmisest), ei tohiks ka kedagi usulise väärõpetuse levitamise pärast süüdi mõista – juhul, kui ta muidugi ei eita eelpool nimetatud keskseid usutõdesid ja luterluse põhiõpetusi (sola gratia, solus Christus jne). Ja lõpuks võib küsida, kas ei ole inimese õndsuse sõltuvusse seadmine tema seksuaalsusest hoopis vastuolus luterliku arusaamaga, et inimene saab õndsaks ainult armust, üksnes usu läbi Kristusesse?

Jaan Lahe
,
teoloogiadoktor, EELK õpetaja

Eesti Kirik soovitab:
Loe veebiväljaandest www.meiekirik.ee  teoloogiadoktor Veiko Vihuri arvamuslugu «Vist on kuri tulekul».

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)