Esileht » Online » Online artiklid »

Karmid tuleohutusnõuded ähvardavad sulgeda väiksemate kirikute uksed

09.02.2009 | | Rubriik: Online artiklid

 

Mitme kiriku uksed võivad jääda peagi suletuks, sest kogudused ei suuda muretseda päästeameti nõutud kalleid tuleohutussüsteeme.

Punane tulekustuti, mida Tartumaa Puhja koguduse diakon Tiit Kuusemaa hellalt süles hoiab, on erakordselt kallihinnaline. Lisaks kustuti 700-kroonisele maksumusele pidi kogudus ballooni eest tasuma ka 2000 krooni sunniraha, sest päästeameti meelest ei soetanud kirik tulekustutit nii kiiresti kui tarvis.

Väikese eelarvega kogudusele on tegemist ränga väljaminekuga, seda enam, et Puhja kirikus juba oli kaks tulekustutit ning kolmanda soetamise nõue näis diakonile arusaamatu.

«Varem kõlbas päästeteenistusele kahest tulekustutist meie kirikus, kuid 2007. aasta detsembris hakati nõudma ka kolmandat,» selgitab Kuusemaa. «Nõuded mitmekordistusid. Pole teada ühtki juhust, mil kirik oleks süttinud jumalateenistuse ajal. Seetõttu pole vahet, kas kirikus on kustuteid kaks või kakssada.»
 

Bürokraatlik masinavärk

Tõde armastav kirikuõpetaja üritas päästeametile tõestada, et ka kahe kustutiga vastab Puhja kirik seadustes ettenähtud normile omada üht kustutit iga 150 ruutmeetri kohta, kuid jäi vaidluses alla.

Kui sunnirahaotsus oli langetatud, ei piisanud bürokraatliku masinavärgi peatamiseks enam kolmanda kustuti ostmisestki ega ostutšeki esitamisest. Päästeamet andis asjaajamise kohtutäiturile ning neil päevil saigi riik 2000 krooni võrra rikkamaks.

Päästeamet määras Puhja kogudusele veel teisegi 2000-kroonise karistuse selle eest, et kirikul puudus tuleohutusjuhendi nimeline dokument. See nõue siiski tühistati, kuna avastati, et vahepeal muutunud siseministri määrus ei nõua kirikutelt enam selle keerulise paberi koostamist. Siiski peab Puhja kirik paigaldama oma ustele rohelisi mehikesi kujutavad evakuatsioonilambid ning rajama automaatse tulekahju alarmsignalisatsioonisüsteemi.

Kahe tule vahel

«Ega need evakuatsioonilambid kirikusse hästi sobi,» ütleb diakon Kuusemaa. «Teiseks ei ole neil mõtet. Meil on teenistused aasta ringi päevasel ajal kella 10 ja 12 vahel. Mõlemad uksed on kergesti seestpoolt lahtilükatavad. Isegi kui peaks mingi Egiptuse pimedus maad tabama, siis leiame käsikaudu need uksed üles.»

Sootuks tõsisemat probleemi kujutab endast aga signalisatsiooni rajamine. Kirikud pindalaga kuni 300 ruutmeetrit võivad piirduda autonoomse alarmsüsteemiga, mis maksab mõnikümmend tuhat krooni.

Suurema pindalaga kirikutelt nõuab päästeamet aga automaatset alarmsüsteemi, mille hinnalipikule kirjutatakse 80 000 – 100 000 krooni. Väikeste maakoguduste kogu aastaeelarve ei pruugi ületada mõndakümmet tuhandet krooni.

«Sellist summat ei leia me oma jõududega kuidagi,» kardab Äksi koguduse juhatuse esimees Peeter Lääniste. «Oleme esitanud taotlusi fondidele ja kirjutanud projekte, aga eelmisel aastal lükati kõik tagasi. Juba kaks aastat on meil paber näpu vahel, et kohe tulevad karistused peale.»

Võnnu kiriku õpetaja Urmas Paju nendib, et kirikud on jäänud kahe tule, päästeameti ja muinsuskaitseameti vahele. «Kui täidad ühe tahtmist, siis trahvib teine, ja vastupidi,» lausub ta. «Päästeamet nõuab, et tulekustutid tuleb kirikus kinnitada seintele teatud kõrgusele. Aga kui hakata neid keskaegse seina külge panema, siis on selge, et muinsuskaitse reaktsioon sellele tuleb väga tugev.»

Võnnu koguduselt on nõutud koguni kiriku siseuste vahetamist tulekindlate uste vastu ning ameerikaliku välise trepi rajamist kirikutornile. Siiski on suutnud kogudus end kõige jaburamatest nõudmistest vabaks rääkida.

«Väga palju sõltub konkreetsest ametnikust,» tõdeb Paju. «Seadused on siin pisikeses riigis teinekord sellised, et ei kannata mingit kriitikat. Kui ametnik täidab talle ette kirjutatud lollusi täie tõsiduse ja saksa täpsusega, siis võivad tulemused olla kaunikesti kurvad.»
 

Lõuna-Eesti päästekeskuse järelevalveteenistuse juht Viljar Schmidt eitab oletust, nagu kirjutataks kirikutele sunniraha tühjeneva riigikassa täitmiseks.

«Mingit normi meil ei ole. Meid ei saa juba suuruse poolest võrrelda politseiga, kes uudiste kohaselt kogus uue liiklusseaduse kehtimise esimese nädalaga miljoni kokku,» lausub Schmidt.

Seadus vahet ei tee

Tema sõnul on asi lihtsalt selles, et 2006. aastal läbi viidud päästeala reformi järel on päästekeskused hakanud ettekirjutuste täitmist hoolikamalt jälgima. Kui varem määrati üha korduvaid ettekirjutusi, siis nüüd lõpeb ettekirjutuse eiramine peagi sunniraha väljamõistmisega.

Seadus ei tee vahet annetustest elava kiriku ning näiteks kultuurimaja või koolimaja vahel – ühed avalikud asutused kõik. «Varasematel maakondlikel päästeteenistustel ei olnud haldussuutlikkus nii suur,» kommenteerib Schmidt kirikuõpetajate muljet, et varem olid inspektorid inimlikumad ja mõistvamad.

«Sellest tekibki tunne, et nüüd on kontroll läinud tihedamaks,» jätkab ta. «See ei ole läinud tihedamaks, vaid pigem täpsemaks ja eks mõnes mõttes ka karmimaks.»

EELK kantsleri Urmas Viilma sõnul tegutseb ainuüksi luteri kirikus 165 kogudust, kellest enamikul on kasutada kirik. Suur osa neist kirikutest ei vasta päästeameti esitatavatele tuleohutusnõuetele.

«Ma ei näe, kust peaks tulema raha nende alarmsüsteemide muretsemiseks,» ütleb Viilma. «Kas kirikute kui kultuuriväärtuste kaitsmine peaks olema ainult koguduse mure või peaks see olema laiem küsimus? Kas näiteks omavalitsusel peaks olema huvi kaitsta võib-olla terve valla ainsat ajaloolist kultuuriväärtust?»

Tema sõnul saavad kogudused aru, et raskel ajal pole riigil võimalik kirikutesse tuletõrjesüsteeme osta. «Aga tahaks näha, et ka päästeamet mõistab, et kogudustel pole samuti raha, ning lõpetab ettekirjutuste tegemise.»

Tuletõrjeauto ukse ette

Ka Viilma kurdab tuleohutusinspektorite jäikuse üle. Nii näiteks on mõnel pool jäetud tähelepanuta koguduse argument, et kiriku lagi ja võlvid lähevad peagi remonti, mistõttu alarmsüsteemi paigaldamisega võiks oodata. Samuti on kirik märganud, et Eesti eri piirkondades on inspektorite nõudmised erinevad, ehkki lähtuvad samadest seadustest ja määrustest.

«Vaimulikud heidavad nalja, et meil on odavam tellida pühapäeviti kiriku ukse ette tunniks ajaks tuletõrjeauto kui soetada alarmsüsteem,» lausub Viilma. «Aga kui ettekirjutusi tehakse ja raha nende täitmiseks ei ole, siis ei jäägi kogudustel lõpuks muud üle, kui kirikud maha jätta. Sellega hoiame siis inimesed eemal ohust, et jumalateenistuse ajal võiks tekkida tulekahju.»

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)