Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Karjasekiri palvepäevaks ja paastuaja alguseks tuhkapäeval, 5. märtsil 2014

05.03.2014 | | Rubriik: Juhtkiri

«Armu ja rahu saagu teile rohkesti Jumala ja Jeesuse, meie Issanda tundmise kaudu! Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega.» (2Pt 1:2–3) Nende sõnadega juhatab apostel Peetrus sisse oma teise kirja.
Niisiis, meile on antud kõik eluks vajalik. Ometi oleme kuulnud Eesti vähenevast rahvaarvust. See oli teemaks presidendi aastapäevakõnes, sellest rääkis statistikaamet. Otsekui poleks elu vabas Eestis elamisväärne. Otsekui saaksid väärikat ja rahuldust pakkuvat elu lubada endale vaid vähesed. Sedagi juhul, kui järjest kauem töötada või tuua sisse võõrtöölisi. See olevat arenenud ühiskonna paratamatus.
Kas ei peitu osa probleemist meie ellusuhtumises, sõnale «elamisväärne» antud sisus? Mis teeb elu elamisväärseks? Millega seda mõõta? Kas on üldse olemas inimelu, mis ei vääri elamist? Ja mis sellega siis peale hakata? Palve ja paastu kaudu on inimesed läbi aastasadade püüdnud neis põhiküsimustes – elu alusväärtustes – selgusele jõuda. Ja edukalt. On sünnitatud lapsi, on teenitud ligimest, ühiskonda ja Jumalat.
Kas pole midagi väga viltu, kui aborti tehakse põhjendusel, et vanemad ei suuda pakkuda lapsele elamisväärset elu või kardavad seda ise kaotada? Kas pole sama ebaloomulik, et riik rahastab aborti, selle asemel et suunata summad lastetoetuseks. Kas inimelu väärtuse võib lapse eest juba ette ära otsustada? Kas selleks sobivad tõesti hetke sotsiaalsed standardid ja trendid?
Austame ja imetleme küüditatuid, kes pidasid aastakümneid vastu Siberi vangilaagrites. Nad ei loobunud põhjendusel, et sealne elu pole elamist väärt. Ka kõige raskemates tingimustes säilitab lootuse ja inimväärikuse see, kelle jaoks elu on püha ja väärtuslik, sest Jumal ise on oma kirkuse ja väärikusega meid sellest osa saama kutsunud. Maine komfort ei võta seda ära ega lisa midagi juurde.
Küllap on meil rahvana põhjust kahetseda, et oleme sageli elu jumaliku kirkuse vahetanud kaubamajade kassikulla vastu, taevase rõõmu kaduva lõbu vastu: oleme väidetavalt Euroopa kõige väiksema usklikkuse ja kõige suurema alkoholi tarbimisega rahvas. Jeesuse paastumine kõrbes – nii nagu ka eelseisev paastuaeg – tahab meid juhtida äratundmisele, mida meile eluks tõeliselt tarvis on.
Selleks on Jumala arm ja rahu, mille osaliseks saame Jee­suse Kristuse kaudu. Tema jumalik vägi kingib kõik, mida õigeks ja vagaks eluks vajame. Keegi pole unustatud ega väärtusetu, keegi pole andetu ega tarbetu. Olla armastatud ja armastada, tähendab elada. Sõltumata ajast ja olukorrast, ka siin Eestimaal. Elu Jumala armuta pole ehk tõesti elamist väärt. Aga nii ei saagi öelda, sest just armu ja rahu meile pakutakse.
Kas pole tormamine tarbimismaailma hirm oma tühisuse ees? Märk meelerahu kadumisest? Kas selle asemel, et kulutada suuri summasid meelelahutusele, poleks õigem toetada neid, kes on tõeliselt hädas: vaeseid, haigeid ja hüljatuid? Kas üksteisest hooliv ühiskond ei kingiks rohkem rahu ja rõõmu? Palve ja paastuga on alati kaasas käinud heategevus. Jumala kirkus ja väärikus ei saa jääda viljatuks.
Armsad õed ja vennad! Palvetagem palvepäeval ja paastuajal meeleparanduse pärast, oma kiriku ja rahva pärast. Julguse pärast tunnistada oma pattu ja kuulutada Jumala armu, mis on aluseks inimväärikusele ja elutahtele ka siin Eestimaal. Pole suuremat rikkust, mille eest tänada! «Tänu Sulle, Taevaisa, kõige armu, abi eest, mida kogu eluaja olen saanud Sinu käest», ütleb kirikulaul. Aidaku paastuaeg meid sellest osa saada!
Õnnistussooviga

Andres Põder

 

 

 

 
Andres Põder,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)