Esileht » Uudis » Esileht »

Karjasekiri kogudustele palvepäevaks Issanda aasta 2002 küünlakuu 20. päeval

20.02.2002 | | Rubriik: Esileht

Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud (5Ms 8:11).
Teame, et inimene võib midagi unustada. Ta võib millestki loobuda. Mõne aja pärast ta võib-olla ei mäletagi enam, et ta on midagi kaotanud või millestki ilma jäänud. Kõigi aegade orjastajad – ükskõik mis nime all – on osanud seda inimlikku nõrkust alati ära kasutada.
Rahva elujõu murdmine algab sellest, et tal lastakse unustada kõik need asjad, mis on seotud Jumalaga ja tema pühadusega. Nõukogude ajal tehti seda ühtmoodi, nüüd tehakse teistmoodi ja teiste vahenditega. Aga kui me ei seisa sihiteadlikult orjastavale survele vastu, saavad oma tahtmise need jõud, mis meid Jumalast lahutavad.
Palvepäev kui rahva patukahetsuspäev on kaotanud Eestis oma tähtsuse. Neid inimesi, kes teadvustaksid endale selle tähendust, on jäänud kirikuski väheseks. Kui me siiski peame palvepäeva ühes selle juurde kuuluva Jumala käskude meeldetuletamise ja enda läbikatsumisega, siis teeme seda teadmisega, et muidu kaotame või unustame midagi asendamatut ja vajalikku.
Mäletame lapsepõlvest, et ikka saime hakkama asjadega, mida ei tohtinud teha ja mida vanemad õigeks ei pidanud. Kui neid üleannetusi ka patuks ei nimetatud, tuli ikkagi andeks paluda ja lubada end parandada. Kord oli kord. Olid kindlad piirid, mida võis ja mida ei tohtinud.
Kuigi ajuti võib tunduda, et tänapäeval täiskasvanute maailmas õieti keegi neid piire enam ei tunnista, on piir hea ja kurja vahel ometi koos maailma loomisega paika pandud. Kuigi tihti jääb mulje, et igas elu valdkonnas käib normaalset ebanormaalsest ja lubatut lubamatust eraldava piiri jõuline lammutamine, ei lase Jumal ennast pilgata. Ta on küll kannatlik, kuid inimene – kui ta ei kahetse ega meelt paranda – peab ikka lõikama seda, mida ta on külvanud.
Oma suurelises südames võib lapsik inimene küll mõelda, et õige on usaldada ainult omaenese jõudu ja tarkust. Kuid Vana Testamendi meeldetuletusega pannakse sõrm iga inimese, rahva, riigi ja lõpuks kogu inimkonna kõige haigema koha peale: «Hoia, et sa ei unusta Issandat, oma Jumalat, jättes pidamata tema käsud!»
Nii soovin sulle, armas kogudus, kõigeväelise Jumala ja tema pühaduse ligiolekut, et piir hea ja kurja, õige ja vale vahel püsiks alati selgena. Tema on andnud meile teada oma tahte ja armastuse, et vabastada meid patu, kurjuse ja surma meelevallast. Ta on kutsunud meid võitma kurja ära heaga, et päriksime elu ja tema riigi.
Jaan Kiivit,
peapiiskop

Palvepäeva lektsioonid ja jutlusetekst:
Vana Testament: 5Ms 8:11-20
Epistel: Rm 13:8-10
Evangeelium: Mt 9:10-13
Psalm 1

Tänage Isa, kes teid on teinud kõlblikuks osa saama pühade pärandist valguse riigis. (Kl 1:12)