Üle-eelmises Eesti Kirikus valutas kirikukogu liige Raivo Linnas südant EELK oleviku ja tuleviku pärast. Ta näeb meie kiriku ühe olulisema probleemina niisuguste vaimulike vähesust, kes tahavad, suudavad, viitsivad ja oskavad ühiskonnas masse liigutada, suunata ja kaasata, ja nende veelgi napimat järelkasvu.

Linnase meelest on kiriku kasvu ja ajatu kestvuse peamiseks eelduseks «õpetaja, kes suudab, tahab ja oskab inimesi kirikusse tuua, kogudust osadusena elama panna ning oma kogukonda kristlike väärtuste vaimus mõjutada».

Tegelikkus näib paraku teistsugusena. Usuteaduse Instituudis kaitstud Mikk Leedjärve lõputöös «Vaimuliku rollid koguduses» küsitletud 15 luteri kiriku vaimuliku vastustest selgus, et kõige rohkem aega röövib neilt administratiivne tegevus: õpetaja organiseerib koguduse juhtorganite ja erinevate toimkondade tööd, ta on koguduse asjaajaja ning teiste institutsioonidega suhtleja. Ajaliselt teisel kohal on koguduse majandamine ja alles kolmandana tulevad vaimuliku kui hingekarjase ülesanded: jumalateenistuste, talituste ja piiblitundide ettevalmistamine, millest omakorda viimasele kohale jääb koguduseliikmete hingehoid.

Ometi olen meie kiriku ja tema vaimulikkonna suhtes parandamatu optimist. Ainuüksi Viljandi praostkonna vaimulike read täienevad peatselt kolme kirikuõpetajaga, kellest kaks on vaid lühikest aega diakonina teeninud. Omavahelistel kokkusaamistel olen imetlenud ja kadestanud nende säravaid silmi ja indu, millega nad jutustavad oma koguduste rõõmudest ja muredest, plaanidest ja väljavaadetest.

Olen Pastoraalseminari juhataja Ove Sanderiga sama meelt – teoloogiliselt ettevalmistuselt ja motivatsioonilt on EELK vaimulikkond üks paremaid maailmas. Omaette küsimus on, kuidas seda potentsiaali võimalikult hästi meie kiriku ja tema Issanda teenistusse rakendada. Kuidas hoida inimesi, kes tahavad oma elu kirikule pühendada ega muretse sealjuures vähimalgi määral elatustaseme või olematute pensionisammaste pärast.

Oleks meil vaid rohkem Raivo Linnase suguseid mehi, kes mõistavad, et kiriku peamine rikkus ja ressurss ei ole mitte pühakojad, vaid pühad inimesed. Mehed ja naised. Ilmikud ja vaimulikud. On tõepoolest vale arvata, et inimeste – ka vaimulike – kirikusse toomine on üksnes Looja asi. Ent sama ühekülgne on eeldus, et heaks vaimulikuks sünnitakse või õpitakse Usuteaduse Instituudis ja teistes õppeasutustes.

Kunagi oli tavaks õpetaja introduktsiooni nimetada koguduse peale laulatamiseks. Heaks abikaasaks ei sünnita ega koolitata, vaid saadakse abielus olles. Karismaatiliseks, vitaalseks ja intelligentseks kirikuõpetajaks kujunetakse ja kasvatakse koguduse keskel ja koos temaga – koguduseliikmete mõistmise, toetuse ja eestpalvete vastastikuse koosmõju tulemusena.

Kauaaegne Tallinna Jaani koguduse juhatuse esimees Osvald Lend jutustas, kuidas aastakümneid tagasi läks koguduse delegatsioon peapiiskop Jaan Kiivit seeniori juurde uue õpetaja suhtes läbirääkimisi pidama ja toonitas, et kogudus tahaks ikka usklikku õpetajat. «Kas meie kirikus on ka uskmatuid õpetajaid?» küsis peapiiskop muhelusega ja lisas siis tõsinedes: «Kogudus saab endale õpetaja, keda ta enesele Issandalt palub ja keda ta väärt on.»

Marko Tiitus